Valdur Mikita – metsa poole ehk Introverdiks sündinud, aga prohvetiks kasvanud

Valdur Mikita ütleb, et kavatseb loengutes jätkata sama liini nagu oma raamatuteski – segada erinevaid erialasid ja pööraseid mõtteradu. Foto: Margus Ansu

Millegipärast ei taheta Valdur Mikita triloogia kaht viimast osa liigitada ilukirjanduseks, kuhu see kahtlemata kuulub. Janu kanoonilise ja tõelise identiteediloome järele on meis nii sügav, et tahaksime võtta kõnealust lugulaulu nii kindla peale, et justkui kahju on tunnistada, et üht-teist jääb siiski vaieldavaks, kirjutab Tõnis Lukas Sirbis.

Valdur Mikita on tegelenud oma nüüd lõpule viidud triloogias («Metsik lingvistika», «Lingvistiline mets», «Lindvistika») lingvistika ja metsandusega, aga eelkõige iseendaga. Subjektiivselt. Ta on pannud iseendale ka diagnoosi: sündida introverdina tähendab otsekui rasket elukestvat puuet («Lindvistika», lk 53).

Niisiis on Mikita leidnud midagi, mis teda tõesti huvitab. Iseenda maailmatunnetuse. Kõlab enesekeskselt, kuid see isekus ei avaldu mitte niivõrd soovis silma paista või kuulsaks saada, vaid pigem iseendaga eksperimenteerida – metsas luusimine ja lilledega rääkimine on kahtlemata ka mingil määral eksperimentaalne. Samal ajal ei katseta ta mitte ainult iseendaga, vaid paneb proovile ka lugeja.

Iseloomulik näide, kui tõsiselt eesti rahvas Mikitat võtab, on ühe kirjandusteadlase kurtmine, et Mikita ei tugine igal pool faktidele ja läheb kultuur­ilmas kokku lepitud tõdedest vahel ülima kergusega mööda. Pealegi ei ole autor kasutanud viiteaparatuuri, mis aitaks jälgida, kust ta ühe või teise väite või ka statistikajupi võtnud on. See oleks loomulik teaduskirjandusele ja vahest ka populaarteaduslikule. Millegipärast ei taheta Mikita triloogia kaht viimast osa liigitada ilukirjanduseks, kuhu see kahtlemata kuulub. Janu kanoonilise ja tõelise identiteediloome järele on meis nii sügav, et tahaksime võtta kõnealust lugulaulu nii kindla peale, et justkui kahju on tunnistada, et üht-teist jääb siiski vaieldavaks.

Mikita kaks peamist sõnumit on, et Eesti on eriline ja et meie rahvusliku mentaliteedi alusmüüris on vaheldumisi kasutatud animismi ja kristlust. Loodus­usundit muidugi rohkem, sest siin on kõigile selge, millesse uskuda – kivid, allikad ja metsatukad olid igaühel käepärast.

Raamatust leiame ühtpidi meid vaimustavaid, kuid samas ka meie harjumuspäraste mõttekäikude üle irvitavaid utoopiad, mille üheks olemuslikuks kokkuvõtteks on prognoos tuhandeks aastaks: «Superintelligentsete reheahjude tsivilisatsioon avastab planeedi Maa, kuid kahjuks on selleks ajaks kogu inimkond degradeerunud käsnadeks. Hea uudis on see, et käsnad räägivad eesti keelt» (lk 232).

Mitmiktaju rikastab. Tõepoolest võib nõnda avatud meeltega inimest ainult kadestada. Autori kui sünesteedi peas ja kehas toimub justkui neuroloogiline klaaspärlimäng – tekib seoseid, milleni tavalised inimesed kergesti ei ulatu. Ruumi kodustamine ja taimedega kõnelemine on hea kättevõtmisega jõukohased ka praegusaja eestlasele, eriti neile, kes viitsivad selleks aega võtta.

Autoriga on tegelikult raske vaielda, sest Eesti ongi eriline. Kas me just maailmas nii ainulaadsed oleme, et meile ridamisi kõikvõimalikke tajude, keele ja maastikkudega seotud maailmarekordeid kuulub, aga meie metsasus, hõre asustus ja vaid ühe põlvkonna jooksul toimunud kultuuriline mälukatkestus on suhteliselt erakordsed.

Valdur Mikita kahandab meie nüüdis­aja rahvusliku idealismi defitsiiti. Mikita käsitlus on avar, terviklik – kokkuvõte kõigest, mida nimetame põliseks. Ta täidab ära tühimiku, likvideerib distantsi, mis on hakanud tekkima kortermajas oma nooruse veetnu ja tema vanavanemate vahel, kes viimati teadsid veel mahlakaid ütlemisi ja mõnd rahvalikku lorilaulugi. Tegelikult oleme otsinud, kuid pole leidnud selgitust oma identiteedile, kõikudes riigirahva ja orjarahva, loodusrahva ja linnarahva, soomeugriliku ja lääneliku kultuuritunnetuse vahel. Mikita seob need tunnetused ja eri meelte osa selles kenasti tervikuks kokku ja annab seega võimaluse end hästi tunda ka neile, kellele tundus, et kaunis esiisade aeg on päästmatult kaugele minevikku vajunud. Veel enam. Mikita projekteerib meie juured kaarega tulevikku nagu iiri sümbolismis, kus juured hargnevad oksteks ja vastupidi, luues niiviisi elumahlade ringliikluse. Vaade, et oleme paljudes asjades maailmameistrid ja maailma loomulik kulg peaks tähendama, et oskused ja teadmised ja tunnetus, mis meil ühena vähestest on veel säilinud, määravad maailma tulevikku olulisel määral ning me saame hakkama, on ju võluv. Oleme justkui normaalsuse reservaat. Seda on hea uskuda ja inimesed usuvad. Positiivsusesse tasub uskuda, sest seda pakutakse vähe. Aga Mikita allutab meid oma positiivse ja turvalise mõju alla.

Nii «Lingvistilist metsa» kui ka «Lindvistikat» lugenule teeb ilmselt nalja, kui ta satub mõne eestlase peale, kes ninatargalt teatab, et vanad ajad on möödas, nüüd oleme linnarahvas. Eriti kui tead, et enamik niiviisi väitnuist veedab kvaliteetaega metsas seeni või marju korjates, keedab õhtuti rohtudest teed ja pageb igal nädalavahetusel kiiruga suvilasse või päritud maamaja eraldatusse.

Autoril on kujundlik mõtlemine ja mis teeb ta ilmselt eriliseks, ka võime peas tekkinud kujundeid meeles pidada. Või siis vähemalt võime selliseid kujundeid hiljem samalaadsetele mõttetuletuskäikudele sattudes taas luua. Muidugi on kirjameestel selleks erinevad meetodid. Kui on harjumus mõttekäike kuhugi talletada, on neid sealt jälle hiljem hea võtta. Nii nagu sõber Lauri Vahtre juba ammu on öelnud, et noorena tuleb pähe karanud mõtted märkmikku kirja panna, et vanast peast, kui uusi mõtteid enam ei tule, oleks neid sealt siis hea võtta ja raamatutes kasutada.

Püha on midagi, mida meist paljud mäletavad – pööningud, kartulikoopad –, kuid kus paljud pole enam ammu käinud. Mikita mõtestas selle, mida me ähmaselt, kes rohkem, kes vähem, oleme tundnud. Ta on kirjutanud tervikliku maailmakäsitluse. Tõsi küll – triloogia viimase kahe teose tagumised otsad on kildudest, pudemetest kokku pandud. Ilmselt on kõik vähegi pähe tulnud mõtted kokku kantud. Aga selleks ajaks, kui raamatu viimane, eklektilisem ja nõrgemalt seostatav ots käes on, ei pane lugeja enam tähele pahandada, sest ta on päästmatult iseenda ja Mikita ühiste mõtete lummuses. Ta on hakanud uskuma.