Kaire Uusen: 10 asja, mis vähendavad Eesti väärtust

Kaire Uusen Foto: Erakogu

Eesti elu tundub üsna hea ja rahulik. Kui aga lugeda välislehti, käia mööda maailma või kuulata välismaalaste jutte, kahaneb Eesti sära kahjuks märgatavalt, kirjutab ajakirjanik Kaire Uusen.

Eestlastel ja Eesti riigil on palju häid omadusi. Kui vaadata, mida eestlased on ajaloo jooksul teinud, on põhjust rahul olla: oleme üks tubli rahvas, kes elab ise ja laseb teistel elada, ei tüki vallutama, sõda pidama ega raiska ressursse, ei kasvata ohtlikult maailma rahvastikku. Vahel mõni üksik röövel rikub mainet.

Omamoodi positiivne on seegi, et oleme palju kannatanud, sest tänu sellele oleme veidi paremad inimesed, teame, mis tähendavad raskused, tühi kõht, kannatused, sõjad ja ülekohus. Oskame teha igasuguseid töid ja saame ka kriisis hakkama.

Kuid see, mis meeldib meile, ei meeldi kahjuks paljudele teistele. Võtsin põhjalikumalt ette viimase aasta Inglise, Taani ja Rootsi ajalehed, et uurida, millega Eesti silma paistab. Kahjuks ei näinud lugusid Eestist kui e-riigist (nagu võis lugeda mõni aasta tagasi), silma hakkavad vaid Eesti-Vene suhted, mõni lugu president Ilvesest, mõne kurjategija teod, statistilised sporditulemused.

Ühes puhkuserubriigis ka ehmatav üllatus: Eesti on välja toodud kui üks Ida-Euroopa ohtlik puhkusesihtkoht, kust turist võib saada marutaudi, kui mõni loom peaks hammustama. Ei mingit juttu meie töökusest, kaunist loodusest, turismist või edukatest filmidest. Samas on ülistavad reisilood Rootsist kui turvalisest ilusast riigist (millega eestlased ei taha pagulaskriisi tõttu nõustuda), samuti teistest kohtadest, mis Eesti meediat lugedes oleks justkui alla käimas.

Nii et ehkki me ise kiidame Eesti kiiret arengut pärast iseseisvuse taastamist ja iseennastki, ei peeta meid ikkagi võrdseks ega hinnata Eestit eriti ka reisikohana. Minagi poleks 1991. aastal uskunud, et kahekümne viie aasta pärast on ikka alles hulk negatiivseid asju, mis tõmbavad Eesti mainet alla või seavad selle samale tasemele Kolmanda Maailma riikidega.

Niisiis kümme probleemi, millega võitlemine aitaks Eesti väärtust lääne riikide silmis tõsta ja ka majanduslikult võrdväärsemaks partneriks saada. Me ise imetleme oma metsalembust ja naturaalsust, kuid paljudele läänes olulistele asjadele tähelepanu pööramiseta kahjuks edu ei tule ega taheta ka meie tooteid või teenuseid (arvatakse, et kes teab, kus ja kuidas need tehtud on).

Mida siis teha, et saada paremaks, aga samas ka oma majandust turgutada, eksporti suurendada ning maailmas midagi tähendada, aga eelkõige Eesti ka oma rahvale paremaks elamiskohaks muuta?

1. Eestlane ei paku teistele abi, vaid pigem võtab. Rehepaplus

Kerjust või omakasu peal olijat ei võta keegi võrdväärse partnerina. Üks etteheide, mis käib välisajakirjandusest läbi ja mida on kuulnud nii Eesti ametivõimud kui ka ärimehed-ettevõtted oma välispartneritelt: Eesti võtab ja kulutab lääne (abi)raha ise midagi vastu pakkumata. «Eestis poleks peaaegu midagi, poleks Tallinna-Tartu maanteedki, kui poleks euroraha,» põrutas üks rootslane.

Eesti peab loomulikuks raha saamist ja isegi kui meile tundub, et pakume midagi vastu, on seda teiste riikide silmis ilmselt väga vähe. Aeg oleks ise rohkem panustada, mitte käsi ees seista, vaid ka rikkamatele riikidele midagi vastu pakkuda või nende tehtut hüvitada.

2. Eesti keele vähene väärtustamine

Eestis peab eesti keel olema tähtsaim. Kui meil aktsepteeritakse, et töötaja (kas kõrgele kohale tulnud rootslane või Narva taksojuht) ei pea kohalikku keelt oskama, siis vähendame Eesti olulisust. Mujal eeldatakse ametikohtadel, mida reklaamitakse rahvusvaheliselt, kohaliku keele mingil tasemel oskamist või algkursuse läbimist. Seda nii Inglismaal, Saksamaal, Taanis, Prantsusmaal, Hispaanias kui ka mujal. Eestlased on need, kes peavad isegi oma kodumaal vahel oma keelest loobuma ja võõrkeeles asju ajama. Kas see tuleks kõne alla mõnes Lääne-Euroopa riigis? Mitte mingil juhul.

3. Eestlase vähene väärtustamine

Edukates riikides saab kohalik inimene alati rohkem palka kui võõras, see ei pea tähendama võõra alahindamist, vaid et kohalikel on kõrgem haridustase ja oskused. Meil on tihti vastupidi: välismaalt saabunud juhid ja spetsialistid teenivad rohkem, ehkki eestlane sobiks sama hästi. Palkades peaks olema mõistlik lõhe, mida on võimalik majanduslikult põhjendada. Üldine süsteem ei saa toimida põhimõttel, et rohkem saab see, kes julgeb küsida või kes kuulub õigesse parteisse või elab õiges kohas. Sedagi heidetakse meile ette.