Raivo Juurak: sooneutraalsus lasteadades ja koolides kasvatab lugupidamist ja mõistmist

Raivo Juurak Foto: Toomas Huik

Sooneutraalsus on meie lasteadeades ja koolides juba olemas ega tähenda sugudevaba maailma, vaid lugupidavat suhtumist inimesse tema soost sõltumata, kirjutab Raivo Juurak.

TV3 võitles eile «Seitsmestes uudistes» sooneutraalse lasteaia vastu. Küsimusele «Kas Eestisse on vaja sooneutraalseid lasteaedu?» saadi vastuseks 91 protsenti vastu- ja 9 protsenti vaatajate poolthääli. See oli ootuspärane, sest telekaadrites küsiti selle kohta arvamust ainult neilt, kellele sooneutraalne lasteaed ei meeldi. Lisaks oli saatejuhi hääletoonist ka selgelt tunda, et sooneutraalsed lasteaiad on narrus.

Tegelikult on Eestis sooneutraalseid lasteaedu juba küll. Näiteks minu tütar õppis juba paarkümmend aastat tagasi ühes Talinna lasteaias koos poistega puutööd. Meisterdas seal endale väikse hobuse. Õppis saagima, lihvima, lakkima, liimima jne.

Mõni aasta tagasi tõlkisin Eesti lasteaedadele taani keelest eesti keelde raamatu «Päev, mil Rikke oli Rasmus», kus on selgitatud, mida sooneutraalse lasteaia all täpsemalt mõeldakse. Peamiselt mõeldakse seda, et me ei hakka lastele ette kirjutama, mis mänge nad peavad mängima, vaid neil lastakse vabalt mängida neid mänge, mis neile meeldivad. Kui Rikke tahab mängida Rasmust - las mängib. Hakkabki Rasmust paremini mõistma. Ja Rasmus hakkab Rikket mängides paremini Rikket mõistma. See on kogu eluks vajalik mõistmine. Mõistmine hoiab abielud koos. Kahtlen aga väga, kas keskaegsed soorollid seda teevad.

Sooneutraalses lasteaias on nii, et kui tüdruk tahab koos poistega jalgpalli mängida, siis ta võetaksegi koos poistega mängima, mitte ei öelda talle, et tüdrukud peavad mängima nukkudega.

Kui poiss tahab lasteaias nukkudega mängida, siis lubatakse tal seda teha. Sest kui tal kunagi lapsed on, siis ta on rohkem valmis neid hoidma. Ja miks ta ei või mängida ka lihtsalt sellepärast, et meeldib?

Sooneutraalsus tähendab eelkõige LUGUPIDAMIST. Poisid suhtuvad tüdrukutesse ja tüdrukud poistesse kui endaga võrdväärsetesse. Mis sest, et nad on erinevad. Oma erinevustele vaatamata on nad võrdväärsed. Just võrdväärsust peetakse sooneutraalses lasteaias väga täpselt silmas. (Ja mitte laste sootunnuste kaotamist, nagu mõned demagoogid räägivad).

Keegi ei ütle sooneutraalses lasteaias tüdrukule, et ta on poistest kehvem ja seepärast hakkab ta tulevikus naiseks saades meestest vähem palka saama jne.  Sooneutraalne lasteaed on hea vundament kiusamisvabale koolile ja võrdväärsemale ühiskonnale.

Tegelikult on sooneutraalsus juba ammu ka Eesti KOOLIDES. Poisid, keda huvitab küpsetamine ja keetmine, võivad puu- ja rauatöö asemel vabalt õppida näiteks küpsetamist ja keetmist. Tegelikult nad õpivadki enamasti nii kokkamist kui ka rauatööd. Ja vastupidi - tüdrukud võivad õppida tikkimise asemel tööõpetuses sepatööd. Tüdrukud saavad sepatööd õppida nii Tallinnas, Hiiumaal kui Vigalas. Samas on tikkimine just poiste hulgas popp, sest tikkimine käib moodsa tikkimismasinaga ja poisid saavad ise tikkimismasinat programmeerida.

Kas peaksime võrdväärsuse ideoloogiast loobuma?

Kas vahetama selle «terve talupojamõistuse» vastu?

No kuulge!