E, 6.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Evelyn Kaldoja: pekiinfot, palun

Evelyn Kaldoja
Evelyn Kaldoja: pekiinfot, palun
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Evelyn Kaldoja
Evelyn Kaldoja Foto: Andres Haabu / Postimees

Ütlen juba ette, et järgnev tekst on kui laiendus rubriigist «Lugeja küsib». Ma ei taha kellegi peale kaevata ega midagi keelata. Ma tahan rohkem infot, mille alusel saab igaüks ise langetada oma tervist ja väljanägemist puudutavaid otsuseid. Ma tahan, et kõigil poodides, söögikohtades ja kõrtsides müüdavatel toitudel ja jookidel oleks selgelt märgitud kalorisisaldus.

ELis juba kehtivad reeglid, mille järgi peab pakendatud toidul olema kirjas nii energiasisaldus kui näiteks see, kui palju saab sealt rasva, valke, suhkrut-soola. Määratud on isegi info minimaalne tähesuurus.

Seda, kui palju paremini võiks korraldada praktikat, näeb USAs. Alustades tähesuurusest – kui siin müügil olevatelt toidukaupadelt peab toitumisinfot otsima tihti mudrukirjas kusagilt kortsus servalt, siis ameeriklased esitavad sama teavet suurelt ja silmatorkavalt. Edasi minnes ühikute mõistetavusega – protsentarvutus on muidugi vahva, aga kui mul on näpus 60-grammine jäätis, siis miks ei võiks lisaks mudruinfole 100 grammi keskmise kohta olla suurelt kirjas, kui palju ihurammu ma konkreetselt sellest tootest ammutan.

Ameerika näide tõestab veenvalt ka seda, et ainult pakendatud toodetelt kaloriinfot nõudes on EL seadnud lati liiga madalale. USA Starbucksi kohvikuis on kohe hinna kõrval teave, et näiteks suur valge moka on 550 kalorit rammusat rüübet. Et EL sama ei nõua, siis kohvikukett eurooplast selle teabega ka ei heiduta. Eesti Vapianos Reef’n Beefi salatiga maiustades võib end petta mõttega, et sõid just midagi kerget – internetist ameeriklastele antav toiduinfo näitab, et pistsid pintslisse 769 kilokalorit, samas kui Scampi E Spinaci pasta annab keskmiselt vaid 410 kilokalorit.

Ülemäära keerukas ei tohiks kaloriinfo näitamine olla ka kaalukaubal. Kui on teada keskmine energiasisaldus sealihas, banaanis või kulinaarialeti maksakastmes, saaks selle ju imelihtsalt trükkida täpse arvutusena sinnasamasse kaalusildile, kus arvutatakse koguse hind. Jah, mõni kastmekulbitäis võib olla tummisem ja banaan kooritakse enne söömist, kuid enesepettuse võimalus püsiks siiski tagasihoidlikes piirides.

Alkohol on asi, mille puhul ka ameeriklased alles kaaluvad kalorimärgistust. Just sealt võib aga võita rohkem kui rahva rasvapolstri vähenemine. Kui promill seostub pigem mõnusa suminaga ja maksatsirroos tundub pisut abstraktne, siis nii mõndagi võiks pidurdada mõte, et ta kaanib õhtuga sisse rohkem kaloreid, kui päeval trennis kulutas. Jah, selle üle, kuivõrd inimese organism suudab omastada puhast alkoholikalorit, vaieldakse. Suur osa napsienergiast on aga siiski üsna valmis pekimaterjal – olgu siis õllesuhkrud või kokakoola Cuba Libre kokteilis.

Kapatäis õlut ja käntsakas seasinki lähevad minulgi libedalt alla nagu ristiinimesel kunagi. Aga mõistuspärase koguse piiri pean pidama siiski mina, mitte mu toit.

Märksõnad
Tagasi üles