Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2015/11/19/4715119t1h8a79.jpg)
Rabi, ajaloolane ja politoloog Avraam Šmulevitš kirjutab sellest, kuidas õnnestub ühel väikesel rahval suurrahvaste kõrval ja ka võõraste hulgas ikkagi ellu jääda.
«Iisrael on laastatud, tema seemet pole enam» – need sõnad on inimkonna ajaloos esimesed, mis mainivad Iisraeli rahvast. Need sõnad raiuti 13. sajandil enne meie aega Vana-Egiptuse vaarao Merneptahi kivisteelile, millel tänaseks unustusse vajunud vanaaja valitseja annab teada oma vallutuskäikudest. See valitseja on küll unustatud, aga neid, keda ta nii enesekindlalt igaveseks ajaks unustusse mõistis – juudi rahvast –, teavad tänapäevalgi kõik. Ja veel enam: vaarao võidukast teadaandest möödunud umbkaudu kolme ja poole tuhande aasta jooksul pole selle täiesti hävitatud rahva nimi peaaegu kordagi kadunud maailma ajaloo tähtraamatu avalehekülgedelt.