Avraam Šmulevitš: kuidas juudid finaali jõudsid

Avraam Šmulevitš Foto: Erakogu / TCN

Rabi, ajaloolane ja politoloog Avraam Šmulevitš kirjutab sellest, kuidas õnnestub ühel väikesel rahval suurrahvaste kõrval ja ka võõraste hulgas ikkagi ellu jääda.

«Iisrael on laastatud, tema seemet pole enam» – need sõnad on inimkonna ajaloos esimesed, mis mainivad Iisraeli rahvast. Need sõnad raiuti 13. sajandil enne meie aega Vana-Egiptuse vaarao Merneptahi kivisteelile, millel tänaseks unustusse vajunud vanaaja valitseja annab teada oma vallutuskäikudest. See valitseja on küll unustatud, aga neid, keda ta nii enesekindlalt igaveseks ajaks unustusse mõistis – juudi rahvast –, teavad tänapäevalgi kõik. Ja veel enam: vaarao võidukast teadaandest möödunud umbkaudu kolme ja poole tuhande aasta jooksul pole selle täiesti hävitatud rahva nimi peaaegu kordagi kadunud maailma ajaloo tähtraamatu avalehekülgedelt.

Viimaks, juba 20. sajandil meie aja järgi õnnestus juutidel see, mis pole õnnestunud ühelgi teisel rahval. Iisraeli rahva (nii on juudid ennast alati nimetanud) ajas kahe tuhande aasta eest omaenda maalt minema toona võimas Rooma impeerium. Juutide riik hävitati, Jeruusalemma tempel, rahva usulise, kultuurilise ja majandusliku elu keskpunkt, pandi põlema ja pühiti maapinnalt. Juutidel keelati nende pühas pealinnas Jeruusalemmas elada ja surmanuhtluse ähvardusel sinna korrakski tulla.