Heidit Kaio: vene keele valu

Heidit Kaio Foto: Raigo Pajula

Vene keele õpetamise metoodika eestikeelsetes koolides on ajast-arust, kirjutab ajakirjanik ja lapsevanem Heidit Kaio.

On kooliaasta lõpp ja tunnistustele pannakse aastat kokku võtvaid hindeid. Tõstan elutoa söögilaualt ära viiendas klassis käiva poja õpikuid – teeme siiani koos koolitöid. Me ei õpi koos selleks, et ta peaks olema klassis kõige parem, vaid et tal koolitööd saaksid tehtud.

Jäin mõtlema, et peaksime suvel koos vene keelt õppima, sest möödunud kooliaasta on olnud ajaraiskamine. See oli tema esimene aasta vene keelt õppida. Minu ebakindlust süvendab teadmine, et sama õpiku järgi on õppinud ka üheksandat klassi kiituskirjaga lõpetav tütar. Ma ei heida midagi ette õpetajale, vaid õpikule ja selle metoodikale.

Talvel õppisime pojaga tohutu kirgastumusega sõnu «sibirski kot» ja «siamski kot» (vn k «meessoost siberi kass» ja «meessoost siiami kass»). Aga kooliaasta lõpuks ei oska laps vene keeles kokku seada rida «mina, sina, tema, meie, teie, nemad». Ta on kõik sõnad ära õppinud, aga neid konkreetseid sõnu on selle õpiku järgi õpetatud aasta jooksul eri kuudel. Pole tekkinud süsteemi.

Kord harjutas pojaga koos vene keele sõnade tööks tema onu, kes imestas: «Mu elus on olnud periood, kus ma mõtlesin vene keeles, aga sõna «banka-vstanka» («jonnipunn»), kuulsin esimest korda.» Mina mõtlen ka, et kui elus kord midagi õppida, siis võiks seda ju ka vaja minna. Kusjuures kirjutama õppimiseks on see keeruline sõna, kahe pehmendusmärgiga.

Tuustisin Tallinna suurimas raamatupoes, et leida pojale head järeleaitamise õpikut. Mida pakutakse alternatiivina viienda klassi lastele? Mitte midagi. Vaatasin ka keelekursuste variante – no kui kohendaks ise lapsele sobivaks. Ei midagi, sest need lähtusid eeldusest, et inimene on kusagilt vene keelt kuulnud.

Küllap paljud lugejad mäletavad, kuidas me nõukogude ajal koolis õppisime vene keele tundides pähe ilukirjanduslikku kauniskõnet. Lugesime peast Lermontovi ja Puškini luuletusi. Need on kaunid ja aitavad siiani jõuluõhtuses luuletuste voorus kingi kätte saada. Samas pärast 11 aastat kestnud õpinguid ei saa ma turismireisil Peterburis hakkama sukkpükste ostmisega. Sellest ka mure ja mõte, et kooliaega võiks paremini kasutada.

Praegust laste esimest ehk viienda klassi õpikut vaadates tekitab arusaamatust valitud metoodika. Mulle tundub, et see lähtub ikkagi eelduset, et lapsed puutuvad igapäevaelus vene keelega kokku. Paraku pole see õige. Mu üheksandat klassi lõpetav tütar on aeg-ajalt kurtnud, et raamatutesse ilmuvad väljendid ja sõnad, mis eeldavad, et ta on neid väljaspool kooli kuulnud. Ta ei saa neist aru, kuigi tal on hea sõbranna Ksenja, kes käib vene koolis, aga räägib imelist eesti keelt.

Mis võiks olla keeleõpetuse eesmärk? Näiteks et kulub aasta ja inimene suudab mõnevõrra seostatud juttu ajada. Öelda «tere» või sedagi, et ei oska vene keelt.

Tavaliselt jagunevad keeleõpetamise süsteemid kaheks: kas näidata keele grammatilist süsteemi või püüd õpetada algtaseme suhtlust. Viimane on väga hea sisserännanutele algtaseme keele õpetamiseks, sest osa neist kasutab emakeeles teistsugust tähestikku. Nagu ka eestlased vene keelt õppides. Puhta suhtluse õpetamine sobib hästi ka lastele, sest nad ei tunne grammatilisi termineid.  Aga see ei ole meie vene keele õpikute meetod.

Samas on need viienda klassi tüübid ühes võõrkeeles – inglise keeles – õppinud nimi-, tegu-, omadussõnu. Nagu ka loomulikult eesti keele tunnis. Nad tunnevad inglise keele olevikku ja kahte minevikku. Neil on juba ühe võõrkeele õppimise kogemus, nad suudavad ka välismaalasega suhelda ja selle keelega nad on tõesti väljaspool kooli palju kokku puutunud. Inglise keelt õpetatakse alates teisest klassist väga range grammatilise süsteemi alusel. Algusest on tõesti raske järjel püsida, aga toimib hästi.

Võtke lahti viienda klassi eesti keele grammatika. See pole pehmodele! Kas oskate öelda reeglit, missuguste tähtede ees on sõna lõpus -gi või -ki? Seda õpivad 11-aastased viiendikud oktoobris. Nad õpivad süsteemina, mis eesti keeles on täisminevik ja enneminevik, ning palju muud.

Neile pole võõras teadmine, et keel on reeglite kogum. Nad on aastaid kaht keelt väga süsteemselt õppinud. Miks ei võiks nad vene keelele süsteemselt läheneda? Või kui see tundub metoodikutele ebakindel, ehk pole kõik olnud senises koolitöös head, siis keskenduge suhtluskeele õpetamisele.