Andrus Karnau

FOTO: Pm

Riigikogu Tallinna Sadama uurimiskomisjoni raporti mustand on nukker lugemismaterjal, mis kirjeldab, kuidas väärtuselt kolmandat riigifirmat on aastaid juhitud nii, et seda polegi kuidagi juhitud. Juhtis juhatus, kes andis aru või õigupoolest ei andnudki aru. Tegi, nagu meeldis. Ilmselt allus mõne mõjuka reformierakondlase korraldustele, sedagi valikuliselt. Siis, kui meeldis. Või ilmselt olid asjad nii, et teatud küsimustes tuli teatud asjad teatud inimeste korraldusel ära teha. Aga kogu ülejäänud aja võis teha, nagu meeldib.

Nüüd on meie ees kaks järeldust, milles me ei tohiks alla anda. Esiteks, et poliitikud vastutavad. Teiseks, et riigifirma kui omandivorm pole põhimõtteliselt vale. Praegu on mitmest suust kostnud väide, et korruptsioonis ja ebaefektiivses juhtimises on süüdi omandivorm. Et kui sadama ja raudtee, lennufirma ja energiaettevõtte erastame, siis saame otsekohe mitu korda parema maailma. Sellise ilusa, kus pole altkäemakuskahtlusi, onupojapoliitikat ega pankrotte.

Unustame aga, et saame ka olukorra, kus valitsusel pole kontrolli ettevõtete üle, mida seni on tähtsaks peetud. Samuti kaotab riigikassa dividendid. Tallinna Sadam on nelja viimase aastaga maksnud umbes 130 miljonit eurot.

Lihtsama vastupanu teed minek oleks see, kui erastame Tallinna Sadama. Erastatud sadama nõukogus ei oleks huvide konfliktiga ettevõtjaid või lihtsalt asjatundmatuid poliitikuid. Küllap uus omanik suudab sinna määrata inimesed, kes pingutavad oma ülesannete täitmise nimel. Ettevõtte nõukogu peamine roll on kontrollida juhatuse tööd, mis määrata ettevõtte arengusuund ja otsustada suuremad investeeringud. Ühesõnaga, järelevalve.

Keeruline on mõista, miks ei võiks sellist nõukogu  määrata valitsus või vastav ministeerium. Riigiettevõtted teatavasti on jagatud ministeeriumite vahel. Tallinna Sadama uurimiskomisjoni materjalidest aga võib lugeda, kuidas sadamat valitsema pidanud minister ei valitsenud midagi, sest nõukogu liikmed ei kuulanud teda või hakkasid vastu. Miks nad olekski pidanud kuulama, kui formaalselt ettevõtet valitsema määratud ministril ei olnud õigust allumatut nõukogu liiget tagasi kutsuda. Kui poliitiline seljatagune niigi kindel, siis milleks kuulata mõne ministri ebameeldivat juttu?

Üks asi on allumatus. Riigikogu uurimiskomisjon jõudis oma töös aga veel ühe valusa tõdemuseni. Nimelt, praeguse asjakorraldusega ei liigu info nõukogust edasi ettevõtet valitsevasse ministeeriumisse. Kuna nõukogu liikmed on määratud kusagil tagatoas ja annavad aru kellelegi partei kitsast otsustajate ringist, siis sinna läks ka info ettevõtte ja kogu vastava majandusharu arengu ja olukorra kohta. Kuidas aga saavad ettevõtet valitsema pandud ministeeriumi mittepoliitilised ametnikud infosulus olles koostada omaniku ootusi riigifirmale? Ega ei saagi.