Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/05/12/5372847t1h3995.jpg)
Nadja Savtšenko on kodus. Mis võib temast saada aga tulevikus, kirjutab Ukraina ajakirjanik Oleg Kudrin.
Kolmapäeval kell 14.52 maandus Ukraina presidendilennuk Nadežda Savtšenkoga pardal Kiievi Borispoli lennuväljal. Poolteist tundi varem oli Moskva lennuväljal Vnukovo-2 maandunud Vene lennuk GRU eriväelaste Jerofejevi ja Aleksandroviga. Sellega sai kauaoodatud vahetus lõpuks ometi teoks. Tegemist polnud mõne «spiooniloo» lõpuga, nagu seesugustel juhtudel kombeks – see on korralik poliitiline raputus või koguni väike maavärin.
Vladimir Putin on küllaltki pikalt ja edukalt veennud kõiki selles, et ei tema enda riigis ega ka kogu maailmas maksa teda «kurjaks ajada» ega survestada ning tal tuleb aidata «säilitada oma nägu». Savtšenko vabastamise näol on tegemist esimese ereda pretsedendiga, mis selle arusaama ümber lükkab. Vladimir Vladimirovitši «näo säilitamise» pärast ei muretsenud selles olukorras eriti keegi peale tema enda ja ta alluvate – nende hulgas tohutu Vene riigimeedia ajakirjanike armee. Vene meedia tegi talle kiirustades suitsukatet, kujutades president Putini erakordset humanismi, mis võimaldas tal Savtšenkole armu anda, paralleelselt uudissüžeedega Jerofejevi ja Aleksandrovi «naisromaanidest», st nende kohtumisest armastatutega.
Mida siin eraldi esile tuua, on see, et vahetused olid absoluutselt võrdsed. Armuandmine armuandmiseks – veel nädal tagasi räägiti sellest, et Jerofejevile ja Aleksandrovile antakse armu, Savtšenko lubatakse aga Venemaalt minema vastavalt 1993. aasta rahvusvahelise konventsioonile, et ta kannaks ülejäänud karistuse ära oma kodumaal.
Nadežda Savtšenko ilmumine Ukraina poliitilisele maastikule võib samuti üht-teist muuta.
Kuid millises suunas, on praegu raske konkreetselt öelda. Nadežda Viktorovna oli Ülemraada valimistel Batkivšina ehk Julia Tõmošenko agressiivse populismi poolest tuntud erakonna esinumber. Savtšenko on end üleval pidanud väärikalt, kangelaslikult ja ausalt. Ning nüüd sõltub kõik sellest, kuidas läheb tal korda sobituda Ukraina – postsovetliku maa, mida 23 aastat on valitsenud oligarhid ning mille kõik neli võimu on nakatatud korrumpeerunud parasiitidega – poliitikasse. Venemaal vangistuses ja kohtuprotsessi ajal oli Savtšenko absoluutselt iseseisev jõud, mis ei tegutsenud mitte ainult võrdsena uurijate, advokaatide, prokuröride ning kohtunikega, vaid ka Venemaa presidendiga, kelle maailma meedia oli umbes samal ajal valinud maailma mõjukaimaks inimeseks.
Nüüd seisnebki küsimus selles, kas Nadeždal õnnestub jääda piisavalt iseseisvaks, kaalutlevalt täpseks ja puhtaks jõuks Ukraina poliitikas. Kui suudab, siis võib ta 2019. aasta presidendivalimisteks muutuda juba Lech Wałęsaga võrreldavaks figuuriks või tugevamaks, kuna erinevalt Wałęsast ei kahtlustata teda koostöös vaenulike eriteenistustega.
Kui ei, siis saab Savtšenkost lihtsalt üks tugeva nimega arvamusliider. Halvemal juhul, mida ei tahaks näha realiseeruvat, saab Savtšenkost tööriist võõrastes kätes või marginaalne poliitik arusaamatu tegevuse ja ebamääraste vaadetega. Nii juhtus näiteks kunagise Euromaidani kangelase Vladimir Parasjukiga, kes kunagi kutsus üles Janukovõtši paleed ründama (viimane pidas sellest kuuldes paremaks põgeneda). Hiljem sõdis Parasjuk Ida-Ukrainas. Kuid nüüd on ta Ülemraada saadik, kes ei paista silma millegi kasulikuga, vaid avaldab vahel sotsmeedias ainult hüsteerilisi PR-postitusi ja süütab telekaamerate ees Vene riigilippe…
Nadežda Savtšenko koju pöördumist ootas ka Euroopa ja OSCE. Nüüd hakkab ta osalema Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee istungjärkudel. Pole raske ennustada, et teda tervitatakse seal maruliste ovatsioonidega. Savtšenko näol saab Putini režiim ja Venemaa delegatsioon seal juurde veel ühe kriitiku ning OSCE saali saabub tugev sparringupartner, Ukraina Jeanne d’Arc või «seelikus Klitško», kui soovite.
Ei saa mainimata jätta ka Savtšenko kaitsemeeskonda, eelkõige vene advokaate Mark Feiginit ja Nikolai Polozovit, kes saavad kinnitust oma ammusele teesile, et poliitilistel protsessidel kallutatud ja poliitilisele kohtumõistmisele on ainsaks efektiivseks vasturohuks poliitiline kaitsemeeskond. See ei tähenda, et nõustutaks Kremli mänguga tema enda juriidilise allasurumise tingimustes, vaid et asju nimetatakse algusest peale õigete nimedega ja apelleeritakse algusest peale rahvusvahelisele üldsusele, tuues tema ette kogu tänapäeva Vene riikliku jurisprudentsi tragikoomika.