Oleg Kudrin: Savtšenko jõudis koju: mida muudab see nüüd Venemaal, Ukrainas ja mujal maailmas?

Ukrinformi ajakirjanik Oleg Kudrin Foto: Ukrinform

Nadja Savtšenko on kodus. Mis võib  temast saada aga tulevikus, kirjutab Ukraina ajakirjanik Oleg Kudrin.

Vladimir Putin on küllaltki pikalt ja edukalt veennud kõiki selles, et ei tema enda riigis ega ka kogu maailmas maksa teda «kurjaks ajada» ega survestada ning tal tuleb aidata «säilitada oma nägu». Savtšenko vabastamise näol on tegemist esimese ereda pretsedendiga, mis selle arusaama ümber lükkab. Vladimir Vladimirovitši «näo säilitamise» pärast ei muretsenud selles olukorras eriti keegi peale tema enda ja ta alluvate – nende hulgas tohutu Vene riigimeedia ajakirjanike armee. Vene meedia tegi talle kiirustades suitsukatet, kujutades president Putini erakordset humanismi, mis võimaldas tal Savtšenkole armu anda, paralleelselt uudissüžeedega Jerofejevi ja Aleksandrovi «naisromaanidest», st nende kohtumisest armastatutega.

Mida siin eraldi esile tuua, on see, et vahetused olid absoluutselt võrdsed. Armuandmine armuandmiseks – veel nädal tagasi räägiti sellest, et Jerofejevile ja Aleksandrovile antakse armu, Savtšenko lubatakse aga Venemaalt minema vastavalt 1993. aasta rahvusvahelise konventsioonile, et ta kannaks ülejäänud karistuse ära oma kodumaal.

Nadežda Savtšenko ilmumine Ukraina poliitilisele maastikule võib samuti üht-teist muuta.

Kuid millises suunas, on praegu raske konkreetselt öelda. Nadežda Viktorovna oli Ülemraada valimistel Batkivšina ehk Julia Tõmošenko agressiivse populismi poolest tuntud erakonna esinumber. Savtšenko on end üleval pidanud väärikalt, kangelaslikult ja ausalt. Ning nüüd sõltub kõik sellest, kuidas läheb tal korda sobituda Ukraina – postsovetliku maa, mida 23 aastat on valitsenud oligarhid ning mille kõik neli võimu on nakatatud korrumpeerunud parasiitidega – poliitikasse. Venemaal vangistuses ja kohtuprotsessi ajal oli Savtšenko absoluutselt iseseisev jõud, mis ei tegutsenud mitte ainult võrdsena uurijate, advokaatide, prokuröride ning kohtunikega, vaid ka Venemaa presidendiga, kelle maailma meedia oli umbes samal ajal valinud maailma mõjukaimaks inimeseks.

Nüüd seisnebki küsimus selles, kas Nadeždal õnnestub jääda piisavalt iseseisvaks, kaalutlevalt täpseks ja puhtaks jõuks Ukraina poliitikas. Kui suudab, siis võib ta 2019. aasta presidendivalimisteks muutuda juba Lech Wałęsaga võrreldavaks figuuriks või tugevamaks, kuna erinevalt Wałęsast ei kahtlustata teda koostöös vaenulike eriteenistustega.

Kui ei, siis saab Savtšenkost lihtsalt üks tugeva nimega arvamusliider. Halvemal juhul, mida ei tahaks näha realiseeruvat, saab Savtšenkost tööriist võõrastes kätes või marginaalne poliitik arusaamatu tegevuse ja ebamääraste vaadetega. Nii juhtus näiteks kunagise Euromaidani kangelase Vladimir Parasjukiga, kes kunagi kutsus üles Janukovõtši paleed ründama (viimane pidas sellest kuuldes paremaks põgeneda). Hiljem sõdis Parasjuk Ida-Ukrainas. Kuid nüüd on ta Ülemraada saadik, kes ei paista silma millegi kasulikuga, vaid avaldab vahel sotsmeedias ainult hüsteerilisi PR-postitusi ja süütab telekaamerate ees Vene riigilippe…