Edward Lucase kolumn: «2017: sõda Venemaaga» – järjekordne fantaasia Balti riikide ründamisest

Edward Lucas. Foto: Reuters

Minu radikaalseid vaateid Venemaa suhtes on enamik Briti valitsusest tavatsenud pidada lihtsalt «Edward Lucase hulluks jutuks». Seega tahtsin ma näha kõrge Briti erukindrali Sir Richard Shirreffi uut raamatut «2017: Sõda Venemaaga». See on kergelt ilukirjanduslikku vormi valatud aruanne Kremli rünnakust Balti riikidele, mille kutsus esile Lääne sõjaline nõrkus, kirjutab BNSi kolumnis Edward Lucas.

Autor tunneb mõlemat piirkonda ja Lääne otsuselangetamise tagatubasid. Tema raev enesega rahulolevate, kulukärpijatest poliitikute aadressil vaatab vastu igalt leheküljelt. Arvustajad on kritiseerinud raamatut kohmaka karakteriloome ja dialoogi pärast. Kuid tegelik küsimus on, kas stsenaarium, mille see maalib, on küllalt usaldusväärne, et väärida tõsist käsitlemist. Kas Venemaa tõesti riskiks tuumasõjaga Lääne vastu, et hõivata Eesti, Läti ja Leedu täiemahulise sõjalise rünnakuga.

Mõnel puhul võiks Venemaa tõesti riskida, aga...

Kahtlemata oleks vastus mõnel puhul «jah». Kui meil oleks Valges Majas president Trump, kes on selgesõnaliselt lahti öelnud julgeolekutagatistest Euroopale, pluss Vene-sõbralikud liidrid teistes tuumariikides (Jeremy Corbyn Suubritannias; Marine le Pen Prantsusmaal), siis lõpetaks NATO selgelt funktsioneerimise tuumaliitlasena. Kuid need on suured agad.

Veel enam: me peame ka eeldama, et ühes NATO kokkuvarisemisega ei ole ülejäänud sõjaliselt mõtlevad Euroopa riigid (Norra, Poola, Holland – võib-olla ka Rootsi ja Soome) paigutanud Balti riikidesse mingit tõsiseltvõetavat sõjalist jõudu.

Selliseid tingimusi arvestades oleks Venemaale võib-olla ahvatlev oma geograafilisi ja muid eeliseid kasutada.

Kuid ka sel puhul ei oleks taoline asjade käik kindel. Kas Venemaa sooviks tõesti silmitsi seista otsusekindla vastupanuvõitlusega? Kas ta tahaks riskida finantssanktsioonide ja poliitilise paaria seisundiga?

Ma arvan, et Vene relvajõudude peamine ülesanne on pigem heidutada kui päriselt võidelda. Sõjaline ebatasakaal Baltimaades teeb rahutuks inimesi seal – ja välismaal. Kui inimesed arvavad, et nende kolme väikse riigi kaitsmine tekitab Kolmanda maailmasõja ohu, võivad nad otsustada seda üldse mitte teha (see, ma kardan, on Sir Richard Shirreffi raamatu üks soovimatuid efekte).

Parem on vaenlane segadusse ajada

Mis tõepoolest võib Kremlit ahvatleda, on saavutada oma eesmärgid ilma täiemahulise sõjata. Kui sa oma vaenlase segadusse ajad, jätad ta sõpradeta ja murrad tema tahte, muutub võitlus tarbetuks. Just sel põhjusel peaksime pöörama palju rohkem tähelepanu viisidele, kuidas Venemaa ründab meie tahtejõudu ja otsusetegemist. Selles kontekstis soovitaksin ma tungivalt lugeda Briti luureeksperdi Mark Galeotti uuringut Euroopa välissuhete nõukogule.

«Putini hüdra» on seni parim ülevaade sellest, kuidas Venemaa luureagentuurid tegelikult töötavad. Ta püüab hoolega mitte paanikat tekitada (koguni väites, et jutt uuest külmast sõjast on üle pakutud). Ta märgib, et Venemaad ei juhi ühtne eriteenistuste võim. Luure- ja julgeolekuteenistused toetavad Vladimir Putini paranoialikku maailmavaadet, mitte ei püüa seda parandada. Nende töö tulemus on rämps. Nad on korrumpeerunud ja nääklevad palju.

Kuid samal ajal kui Lääne luuretöötajad on jäänud peamiselt kindlaks asjade väljauurimisele, püüavad Vene spioonid ka panna asju juhtuma – trikkidega, mis varieeruvad salamõrvadest kuni väljapressimise ja altkäemaksudeni. Nende «aktiivsete meetmete eesmärgiks,» kirjutab Galeotti, on muu hulgas Euroopa valitsuste destabiliseerimine ja kukutamine, operatsioonid Venemaa majandushuvide toetamiseks ja poliitiliste vastaste ründamine. Lääneriigid on alles hakanud taipama seda, ning eriti Vene luure läbipõimumist kuritegevuse, äri ja propagandaga.

Mõjukas, metsik, mitmepealine ja kuulekas luurekogukond, keda härra Galeotti kirjeldab, kujutab endast palju suuremat mureallikat kui tuntud spioonilugude autori Tom Clancy stiilis luupainajalikud stsenaariumid Sir Richardi raamatus.

---

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.