Peeter Koppel

FOTO: Mihkel Maripuu

Ilmselt ei tule lugejale üllatusena, et mulle ei meeldi madalad intressimäärad ega rahatrükk. Miks? Sellepärast, et see on valesti elatud elu tulemus ning ilmselgelt lõpeb (väga) halvasti, kirjutab arvamusportaali kolumnist Peeter Koppel.

Ma saan aga ideaalselt aru, see on objektiivselt vajalik selleks, et me oma elu siin praegu siiski suhteliselt rahulikult elada saaksime. Jah, meie kõik! Ka olen ma veendunud, et järgmine eksperiment saab olema helikopterilt raha külvamine – miski, mida olen varasemates kolumnides käsitlenud ja mis on minu arvates olemuslikult ja põhimõtteliselt vale, kuid taas – objektiivselt vältimatu. Siinkohal üritan ma teha intellektuaalse eksperimendi ja käsitleda seda nähtust positiivsest vaatenurgast. Vaielda iseendaga. Tekitada realisti vaidlus optimistiga.  

Enesega vaidlemist alustades tahaksin ma realistina kõigepealt helikopterirahaga sarnaseid erksalt halbu näiteid poliitika kontekstis tuua Weimari Vabariigi ja Zimbabwe näol. Optimisti meelest tuleb eelkõige meeles pidada, et mõlemas riigis tekkinud hüperinflatsiooni põhjuseks oli meeleheitlike valitsuste rahatrükkimise poliitika, mille eesmärgiks oli finantseerida suurt fiskaaldefitsiiti ajal, mil mitte keegi ei tahtnud nende võlga osta. Praegune olukord arenenud maailmas tegelikult selline ei ole, kui võtta arvesse asjaolu, et enamik arenenud majandusega riikidest saab emiteerida võlakirju negatiivse reaalintressiga.

Hea küll. Optimisti võit. Pessimist hakkab otsima positiivset ajaloolist pretsedenti. Kas sellist on võimalik leida? Vaevalt. Jaapanis kasutati helikopteriraha 1930ndatel, mis vaieldamatult aitas ergutada majandust ajal, mil teised majandused ikka veel tõsise globaalse majandussurutise mülkas kinni olid.

Inflatsiooni ajutine tõus 1920ndate Prantsusmaal aitas ka elavdada kasvu ja alandas võlakoormust SKT suhtes palju kiiremini kui Suurbritannias. Lisaks unustavad paljud, et Föderaalreserv surus teise maailmasõja ajal ja sellele järgnenud aastatel intressimäärad alla, mis tõi ajavahemikul 1939-1948 kaasa tarbijahindade 70-protsendilise tõusu. Selle tulemuseks oli reaalvõla tasemete langus, mis sisuliselt valmistas ette sõjajärgset majandusbuumi. Kaks null realisti kahjuks.

Rahatrükk ja tootlikkus

Aga rahatrükk ju ei loo rikkust! Tootlikkust tuleb tõsta. Pakkumispool on tähtsaim! Nii ütleks realist. Optimist aga ütleb, et parim viis pakkumise potentsiaali toetada on võimendada nõudlust.  Suur nõudlus ja kiirenenud palgatõus ergutavad ettevõtteid investeerima tööjõusäästlikesse tehnoloogiatesse.

Tootlikkuse parandamise eesmärgil tehtavaid struktuurseid reforme on võimalik kergemini ette võtta, kui majanduses on peaaegu täielik tööhõive. Ebaefektiivsetest ettevõtetest vabastatud töötajad on tõenäoliselt vähem vastu struktuursetele reformidele, kui neil on hea võimalus leida tööd kuskil mujal. Võib ka lisada, et korralikult toimiva majanduse ja töökohtade rohkuse tingimustes suureneb tavaliselt sündimus.

Sündimuse kasv on ainus mõistlik tee, kuidas suurendada pikemas perspektiivis tööjõu kasvu praegu kiirelt vananevas Euroopas ja Jaapanis. Pakkumist suurendav poliitika tavaliselt stimuleerib nõudlust: suur tootlikkuse kasv julgustab majapidamisi ilmselt reaalpalga kasvu ootuses kohe rohkem kulutama.

Kiirem sissetuleku kasv annab ka ettevõtetele julgust oma tootmismahtu suurendada, et kasvavat nõudlust rahuldada. Siinkohal jääb realistil optimisti Keynesi fänniks solvata. Optimist aga ütleb, et õigus on võib olla nii Keynesi sõpradel kui vaenlastel. Temal kognitiivset dissonantsi ei ole. Kolm null.

Nüüd ei jää kaotama hakanud realistil muud üle, kui küsida optimistilt, kuidas see kõik rahaks keerata? Optimist muheleb ja tuletab realistile meelde, milline vara liigub kõige paremini siis, kui inflatsiooniootused on liiga madalad ja need ühel hetkel üles «viskavad». «Jälle tuleb oma kullaga,» mõtleb realist. Edasi mõtleb ta, et tahaks parema meelega tootlikesse varadesse investeerida. Aga see on see koht, kus peab optimistiga nõustuma. Kuld liigub kõige paremini siis, kui inflatsiooniootused on liiga madalad ning need ühel hetkel üles «viskavad».


Peeter Koppel on SEB panga privaatpanganduse strateeg. Ta on töötanud mitmel finantsturgudega seotud ametikohal, muu hulgas kaubelnud valuutade ja aktsiatega. Koppel õpib ka Estonian Business Schooli executive MBA programmis.