Riigikogu valimised.

FOTO: Pm

Postimees kutsus ühise laua taha Heljo Pikhofi (SDE), Jaak Aabi (Keskerakond), Urmas Reinsalu (IRL) ja praeguse sotsiaalministri Hanno Pevkuri (Reformierakond), et rääkida valikutest, mida sotsiaalpoliitikas tuleb pärast 6. märtsi valimisi tegema hakata. Kohati väga tuliseks kiskunud vaidlust ohjas Sigrid Kõiv.

Milline on kõige olulisem probleem sotsiaalvaldkonnas?

Reinsalu: Sotsiaalpoliitikas on see eesti rahva jätkumine, sündimus on probleem number üks. Rahvaarvuga on seotud eesti rahva tervis ja tööpoliitika. Meil on olemas vanemahüvitis, mis on ennast õigustanud, ning järgmise sammuna võiksime sisse seada emapensioni. See tähendab, et hakkaksime maksma emadele riigieelarvelist pensionilisa laste arvu pealt. Aga seda saaksid ka isad, kui vanemad omavahel nii kokku lepivad. See seadus võiks jõustuda juba 2012. aasta 1. jaanuarist.

Aab: Ma kindlasti ei saa vastu vaielda inimressursi, iibe ja muudele teemadele, aga mina tooksin kõige olulisema teemana välja patsiendi omaosaluse kasvu tervishoius üldiselt. Sellele on tähelepanu juhtinud ka WHO, et suure omaosaluse tõttu muutub arstiabi ja ravimite kättesaadavus väga ebavõrdseks.

Omaosalus on ju kasvanud kõiges – haigushüvitistes, hooldusravis – ning kui arstiabi ei ole piisavalt kiiresti kättesaadav, siis seda ostetakse ja see kasvatab samuti omaosalust. Minu arvates on see tõsine probleem, et kui inimene püüab ennast arsti juurde järjekorda panna, siis registratuur ütleb talle, et palun, kahe kuu pärast, aga oma raha eest juba homme.

Pikhof: Laste ja noorte vaesus, sotsiaal­ne tõrjutus. Masu on perepoliitika kitsaskohad iseäranis kujukalt välja toonud. Tööpuuduse plahvatuslik kasv on tuhandetelt lastelt ära võtnud harjumuspärase keskkonna, sõbrad, võimaluse üritustel käia või harrastustega tegeleda. Lapsele ja noorele tähendab see kaotusi eneseväärikuses ja seda enesehinnangu kujunemise kõige õrnemas eas. Meil on 45 000 last, kes elavad vaesuses, 10 000 last, kes elavad toimetulekutoetust saavates peredes, ja see ei ole normaalne.

Esiteks tahame tagada vanematele kindla teadmise, et kui nad satuvad kitsikusse, siis ühiskond aitab lapsed üles kasvatada: tasuta haridus alates lasteaia viimasest rühmast – ja siia hulka kuuluvad ka tasuta töövihikud, huvihariduse toetamine 191 euroga (3000 krooni) aastas riigi poolt, sest kõigil omavalitsustel pole ühesuguseid võimalusi. Ka gümnaasiumis peaks olema tagatud tasuta koolilõuna. Ja lastetoetust tuleks kolmekordistada. Ja need on ainult mõned meetmed.

Pevkur: Kui valida, siis kõigepealt tuleb tagada eesti rahvale kindlustunne, et neid süsteeme, mis praegu olemas on, näiteks vanemahüvitis, ei hakata lammutama. Ja kindlustundega tekib ka inimestel soov rohkem lapsi saada. Meil oli mullu üle 20 aasta esimest korda positiivne iive. Arvan, et sama oluline või isegi olulisem on tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkus. Ilma selle otsuseta ei ole võimalik lähima nelja aasta jooksul sotsiaalvaldkonda tervikuna üleval hoida.

Muuseas, see, mida siin enne mainiti – alushariduse kindlustamine kõigile lastele aasta enne kooli –, on ka meie programmis sees.

Ma arvasin, et te kõik peate suurimaks probleemiks töötust.

Reinsalu: Praegu küll, aga pikas vaates laheneb tööpuudus koos majanduse elavnemisega, iibeprobleemid mitte.

Pevkur: Töötus on ajutine probleem. Kõik eksperdid ütlevad, et Eesti kontekstis pole pikemas perspektiivis küsimus mitte tööpuuduses, vaid tööjõupuuduses.

Räägime siis perepoliitikast. Mulle tundub, et riik toetab vaid sünnitamist – vanemahüvitis on suurepärane, aga see kestab poolteist aastat ja pärast seda vaadaku vanemad ise, kuidas saavad.

Pevkur: Vanemahüvitist me ei lase ära solkida, see on esimene postulaat. See on taganud peredele kindlustunde.

Mis puudutab tööle tagasi minemist, siis jah, see on õige – poolteist aastat on vanemahüvitis ja sealt edasi on esmane ülesanne tagada lasteaiakoht. Lasteaiakohaga langevad ära väga paljud probleemid.

Lastetoetuse osas oleme kogu aeg seda meelt olnud, et see on märkimisväärne protsent eelarvest ja kui me tahame seda tõsta, on väga raske öelda, mille arvelt me selleks raha peaksime võtma: hariduskuludest, kaitse-eelarvest, kultuurilt? Me peame püüdma olemasoleva eelarve raames olukorda parandada. Solidaarne süsteem on hea, aga me peame seda nii palju paindlikumaks muutma, et maksta abivajajatele rohkem. Eraldi teema on paljulapselised, nendele tuleb rohkem tuge pakkuda.

Pikhof: Sündimus on praegu positiivne, aga rahvastiku taastamiseks sellest ei piisa. Ikka sünnib meil perre keskmiselt 1,6 last, kuigi soov on kaks-kolm last.

See ei ole nii, et meil läheb perepoliitikale ülearu raha. Kui vaatame Põhjamaid, siis seal läheb kolm protsenti SKTst, Eestis läheb selleks 1,7 ja sellestki suur osa kulub vanemahüvitiste maksmiseks. Nii kõrge vanemahüvitise lagi ei ole õigustatud. See igal juhul riivab inimeste sündsus- ja õiglustunnet. Kahekordne keskmine palk oleks vanemahüvitise laena täiesti piisav. Lae allapoole toomine aitaks suurendada näiteks üksikvanema lapse toetust.

Aab: Me oleme ju lugenud ja näinud intervjuusid noorte inimestega, kes on läinud elama ja tööle välismaale. Ja nad on läinud sinna peamiselt sotsiaalse turvalisuse pärast, et kui minuga midagi juhtub, kui ma ei suuda teenida või jään töötuks, siis avalik sektor tagab mulle sotsiaalse turvalisuse. Ja iibe juures – vanemapalk on hea meede, ei vaidle vastu, aga selle lagi ei pea olema nii kõrge.

Ja tõepoolest – mis edasi? Poolteist aastat küll, aga pärast seda? Ka meie toetame, et lapsel peab olema lasteaiakoht. Aga pakume ka, et pooleteisest aastast kolmanda eluaastani peaks olema lastetoetus 191 eurot kuus.

Reinsalu: Ja kust selleks raha tuleb?

Aab: Kui hakkame rääkima kuludest sotsiaalvaldkonnas, siis kiunumine, et see võtab palju raha, on täiesti ajuvaba. Normaalses Euroopa riigis kulub sotsiaalvaldkonnale eelarvest üle poole. Ja kui me hakkame SKTga võrdlema, siis pole siin üldse midagi võrrelda.

Pevkur: Öelge siis otse välja, et te tahate makse tõsta!

Aab: Me viime sisse hoopis teise maksusüsteemi! Praegune maksusüsteem ei ole jätkusuutlik. Me paneme nagu ameerika mägedes siuh! kiiresti üles ja siuh! kiiresti alla. Lapse kasvatamine ei saa olla perele selline raskus, et see paneb hambaid krigistama. Riik peab lisaks vanemahüvitisele toetama ka sellele järgnevat perioodi: lasteaiakohad, siis tasuta haridus, ja see tähendab ka tasuta õppevahendeid. Ja muidugi koolitoit, huviharidus.

Reinsalu: Tegelikkus on muidugi selline, et vaesust pole mõtet ümber jagada. Kust tuleb lisatulu ühiskonnale, mille arvelt on võimalik pakkuda abivajajatele toetust?

Mingit vanemahüvitise kärpimist meie kindlasti ei toeta. Vanemahüvitis on ennast õigustanud. Aga me oleme avatud arutelule, kuidas muuta vanemahüvitise kasutamist paindlikumaks: et seda oleks võimalik võtta välja teatud perioodide kaupa, pikema aja jooksul, arvestades tänapäevast peremudelit, kus lapse hooldamisse on kaasatud ka isa ja vanavanemad – see on igati mõistlik.

Pärast 1991. aastat sündinud laste pealt pensionilisa staažiaastana enam ei maksta. Meie meelest ei ole see õiglane. Kui räägime töö väärtustamisest, siis ema töö on ka töö ja rahva püsimise seisukohast kõige tähtsam töö. Me võiksime vähemalt kolme pensionistaaži aasta mahus hakata maksma emapensioni. Praegustele pensionäridele makstakse seda kahe staažiaasta eest, meie hinnangul peaksid ka nemad ühe staažiaasta juurde saama. See võrdsustaks eri põlvkondade panust laste kasvatamisse.

Ja veel üks asi, mis on teenimatult vähe tähelepanu saanud – lasterikaste perede kodutoetuste programm. See on üks tõhusamaid sotsiaalmeetmeid. Pole ju saladus, et lahendus võtmeküsimusele – kuidas sünnib perre kolmas laps – peitub pere elamistingimustes. See on oluline pidur, mis takistab kolmanda lapse soetamist.

Põhiseadus ütleb, et lasterikkad pered on riigi erilise kaitse all. Ma küsin, et kuidas me neid praegu nii väga kaitsnud oleme. Elamistingimusi ei saa parandada lapsetoetuse mõnesajakroonise nihutamisega üles või alla.

Pevkur: Me oleme ministeeriumis vaadanud, kas on mõistlik ja võimalik vanemahüvitist aastate peale venitamisega paindlikumaks muuta. Sotside ettepanek – kaheksa aastat – tundub üsna läbimõtlematu.

Mida tööandja selles olukorras tegema peaks? Ta teab, et tal läheb töötaja – noor naine – kõigepealt rasedus-sünnituspuhkusele, siis jääb vanemahüvitisele. Kui me venitame selle näiteks kolme aasta peale, siis tööandja ei tea, millal töötaja tagasi tuleb ja millal on vaja asendajat. Töötaja võib minna iga hetk tagasi vanemahüvitisele. See teeb töökorralduse peaaegu võimatuks. Ükski töötaja ei taha sõlmida töölepingut paariks kuuks kellegi asendamiseks. Ma väidan, et vanemahüvitise selline muutmine halvendab noorte naiste olukorda tööturul.

Pikhof: Jah, meie oleme teinud sellise ettepaneku ja leiame, et palgalist puhkust võib olla hädasti tarvis näiteks siis, kui laps harjub kooli või lasteaiaga. Ja vanemahüvitise saajat peaks saama vahetada sujuvamalt, isegi nii, et üks päev saab seda üks vanem, teine päev teine vanem. Rootsis töötab see süsteem väga hästi.

Kui arvatakse, et lapsega kodus olemine halvendab naise karjäärivõimalusi, siis see on kokkuleppe küsimus ja seadustega saab seda fikseerida – seda võib ka aasta peale kindlaks määrata.

Pevkur: See siis tähendaks tööseaduste jäigemaks muutmist?

Pikhof: See on diskussiooni küsimus. Põhjamaades see töötab, miks ei peaks see meil töötama?

Nii IRL kui ka Reformierakond ütlevad oma valimisplatvormis, et sotsiaalmaksule tuleb kehtestada lagi. Samal ajal öeldakse, et ravikindlustus ei saa enam sellise rahastamismudeliga jätkata. Kui lagi kehtestada, siis jääb raha arstiabis ju veel vähemaks?

Pevkur: Sotsiaalmaksu laest rääkis esimesena Reformierakond.

Aab: Siis on vaja süsteemis midagi muuta, sest kust võetakse raha? Ma ennustan, mida siis tehakse: patsiendile pannakse veel rohkem omaosalust juurde. Nii nagu läks haigushüvitistega, nii nagu läks hooldusravis. Mujalt pole võtta. Kogu aeg ju kuuleme, et tööjõumaksud on liiga kõrged.

Reinsalu: Ei ole siis või?

Aab: Need on normaalsed, sotsiaalmaks on Euroopa keskmisel tasemel. Aga Euroopas on tööandjal ka palju teisi lisakohustusi, näiteks tööõnnetus-kutsehaiguskindlustus jne.

Kui paneme Eestis praeguse süsteemi ja rahastamise juures lae, siis teeme maksusüsteemi, mis juba tulumaksu osas ei ole eriti solidaarne, veel vähem solidaarseks. Need, kes teenivad rohkem, peaksid panustama veel vähem ning vanemahüvitise kaudu jagame uuesti neile, kes teenivad rohkem.

Reinsalu: Aga kust maksud laekuvad? Maksud ei laeku riigieelarvest, vaid inimestelt, kel on töökohad, eriti hästi laekuvad need kõrge lisandväärtusega töökohtadelt. Praegu me kahjuks ei räägi sellest, kuidas neid töökohti Eestisse meelitada, sest riikidevahelise maksukonkurentsi tõttu liiguvad need töökohad Eestist ära.

Sotsiaalmaksule tuleb ülempiir seada, et püsida riikidevahelises maksukonkurentsis. Eks see on maailmavaateline vahe erakondade vahel. Meie ütleme, et see tasub ennast ära üldise maksulaekumise tõusuga.

Aab: Eks te olete kaudsete maksude tõstmisega ikka aeg-ajalt maksulaekumist parandanud…

Reinsalu: Kui me räägime sotsiaalmaksukoormusest, siis omaosalust tuleb vähendada riigieelarve kaudu. Üks konkreetne asi, millest me räägime, on retseptiravimite omaosalus. 40-protsendiline omaosaluse määr on liiga kõrge. Me peame seda alandama, aga me saame seda teha kindlatele sihtrühmadele – eakatele ja kroonilistele haigetele.

Aab: Ravimid on Eestis surmkallid!

Pevkur: Sotsiaalmaksu lae kehtestamine ei pruugi tähendada maksulaekumise vähenemist. Kui 10 000-kroonisele (639 eurot) töötasule, siis tähendaks see märkimisväärset maksutulude vähenemist. Kui panna see piisavalt kõrgele, siis peaksid ka maksutulud suurenema. Praegu on probleem selles, et kõrgelt tasustatud töökohtadel sõlmitakse muud võlaõiguslikud kokkulepped, et makse mitte maksta.

Teatud sektorites ja teatud erialadel on kõrged palgad. Näiteks 60 000-kroonine (3834 eurot) palk ja sealt üles on juba piisav motivaator tööandjale leppimaks kõrgelt tasustatud töötajaga kokku mingi teine leping, millega jäetakse sotsiaalmaks maksmata. See võib olla väike detail, aga kui see toob maksu õigesse kohta, siis tähendab see maksulaekumise suurenemist.

Kas sotsiaalmaksule lae kehtestamise tegelik eesmärk on kutsuda esile muudatused meie sotsiaalkindlustussüsteemis? Äkki peaks haigekassast millegi, näiteks töövõimetushüvitiste maksmise kohustuse, välja viima?

Reinsalu: Solidaarne ravikindlustussüsteem on mõistlik ja selle põhimõtteid muuta oleks vastutustundetu. Kui räägime tervishoiuga seotud kulude leevendamisest, siis peame otsima kõiki võimalusi lisavahendeid kaasata, et ka omaosalust vähendada.

Meie usume, et kui anname vabas ühiskonnas võimaluse mingeid asju teha, siis vaba ühiskond kasutab seda võimalust ratsionaalselt ära. Meie teeme ettepaneku, et 100 000 krooni ulatuses aastas saaksid tööandjad hakata erisoodustusmaksuvabalt panustama inimeste tervisesse, pensionisse ja haridusse ehk inimvarasse.

Haigekassa raha hakkab reaalselt kasvama siis, kui majandus elavneb ja laekub tööjõu makse. See tagabki jätkusuutlikkuse. Pikemas perspektiivis, mida on ka WHO raportid näidanud, tuleb meil leida erinevaid rahastamisallikaid. See aitab vähendada omaosalust ja parandada tervist. Ma näen kolme rahastamisallikat: tööandjad, riigieelarve ja haigekassa.

Pikhof: WHO on tunnistanud meie tervishoiusüsteemi läbipaistvaks ja jätkusuutlikuks, ainult raha on vähe. Meie ettepanek on, et perearstindus võiks olla riigieelarves, sest siis oleks esmatasandi arstiabi tagatud ka neile, kes on ravikindlustuseta. See hoiaks kokku vältimatu ravi ja kiirabi kulusid.

Pevkur: See ei ole mõistlik mõte. Ravikulud peavad olema kaetud otseselt ravikindlustusest. Praegu on meil haigekassa eelarves asju, mis pole otseselt ravi kindlustamisega seotud.

Reinsalu: Töövõimetushüvitised!

Pevkur: Arstiabi ja ravimite kulud on kohustuslikud, mida peab ravikindlustusest maksma. Kui räägime töövõimetushüvitistest, siis töövõimetus tähendab, et inimene on töölt eemal. Töövõimetushüvitise puhul tasub kaaluda, millisest rahast seda kaetakse: kas ravikindlustusmaksust või riigieelarvest. Perearstindust ei saa haigekassast välja viia, sest see on arstiabi.

Pikhof: Kiirabi ja erakorraline abi tuleb ju riigieelarvest. Ei näe põhjust, miks ei võiks sealt tulla ka perearsti teenus. Ja ravimite käibemaks tuleks tagasi viia viie protsendi peale.

Aab: Töövõimetushüvitis võiks tulla riigieelarvest. Üks WHO põhiline järeldus oli see, et avaliku sektori muude tulude arvelt on panus tervishoidu liiga väike. Iseküsimus on, kust me selle raha võtame, aga panustada tuleks kindlasti rohkem. Mul ei ole midagi selle vastu, kui haigushüvitised makstakse riigi muude tulude arvelt. See on valiku küsimus.

Pevkur: Aga tuleb ka silmas pidada, et töövõimetushüvitiste maksmise kohustuse viimine riigieelarvesse maksab umbes 1,7 miljardit krooni aastas. Järelikult tuleb seda katta teistest eelarveridadest. Jälle tekib küsimus, millistest – kas haridus-, riigikaitse- või kultuurikuludest?

Tulevase riigikogu ülesanne saab kindlasti olema ravikindlustussüsteemi läbitöötamine. Otseselt ei ole praegu vaja haigushüvitisi haigekassast välja viia. Aga me oleme loonud eeldused, et järgmise nelja aasta jooksul peaks olema riigikogul võimalik see debatt ära pidada.

Kriisi ajal eelarvet kärpides kärbiti ka hooldus- ja haigushüvitisi. Kas need jäävadki nüüd selliseks?

Aab: Keskerakond kindlasti tahaks kärpe-eelse olukorra taastada.

Pikhof: Põhimõtteliselt peaks vähemalt lapsehooldusleht siiski olema tasustatud sada protsenti. Oletame, et peres on kaks väikest last. Nad ei jää tavaliselt korraga haigeks, vaid ikka kordamööda. Ema on nendega kodus ning saab ainult 80 protsenti hüvitist. Madalama sissetuleku juures või kui tegemist on üksikvanemaga, tähendab see valikut – kas osta rohtu või olla lastega kodus. Meil on ju reservid, aga me ei kasuta neid, et tagada valitsussektori eelarve tasakaal.

Pevkur: Lõpetage see jutt ära! Vaadake haigekassa nelja aasta prognoosi. Kas me tahame seda, et teeme kahe aastaga reservid puhtaks, ja mis saab pärast seda?

Reinsalu: Me praegu elamegi reservidest! Praegu on raske aeg ja meil tuleb otsustada vastavalt sellele.

Aab: Kas see tähendab, et me ei tee praegu ühtegi otsust, mis raha nõuab?

Reinsalu: Loomulikult teeme, aga otsused peavad olema jätkusuutlikud.

Aab: Seda otsust kaaluti ju kaua. Kärpena sai seda läbi viia väga valusalt ja väga kiiresti.

Ka mina ei pea õigeks, et kulutame raviraha haigushüvitisteks. Tookord oli kaalumisel erinevaid variante, kuid ikkagi tehti inimesele kõige valusam otsus – kolm esimest päeva. Tööandja kanda jäeti viis järgmist päeva. Hea küll, kui me võrdleme teiste riikidega, siis praktikad on erinevad. On riike, kus tööandjad maksavad kümme päeva, mõnes isegi kaks nädalat.

Reinsalu: Euroopa keskmisega võrreldes ei ole Eesti töötaja kuidagi silmatorkavalt kehvemal positsioonil. Oleme realistid – keegi ei saa haigekassa raha eest taevamannat lubada.

Pikhof: Me ei tahagi seda võtta raviraha arvelt. Aga riigieelarvest tuleb selleks võimalused leida.

Reinsalu: Ma ise arvan, et kui kõneleme võimalustest, mis tervishoiusüsteemis praegu on, siis peaksime omaosaluse vähendamiseks kaaluma täiendava kindlustuse võimalust haigekassa juures. Ja kui me räägime tööandja investeeringutest inimvarasse, siis just tööandja peaks neid täiendavaid kindlustusmakseid tegema.

Pevkur: Me oleme seda teemat oma valimisprogrammi tegemisel hakanud kindlustusandjatega juba arutama. Aga ma rõhutan, et see saab olla täiendav ravikindlustus praeguse solidaarse ravikindlustuse kõrval. Ehk – kui luua piisav motivaator vabatahtlikuks tervisekindlustuseks, isegi kui see on viis või kümme protsenti, siis see vabastab märkimisväärse hulga ravikindlustusraha ja annab võimaluse neile, kes solidaarsest ravikindlustusest rohkem sõltuvad.

Vaja on üle vaadata ka südameveresoonkonna ja vähkkasvajate ennetamise strateegiad. Tõhus ennetus tähendab raviraha kokkuhoidu.

Mis puudutab töövõimetushüvitisi, siis mina ei tormaks seda süsteemi torkima. Kui keegi soovib praegust süsteemi endiseks muuta või ümber teha, siis tuleb väga selgelt öelda, mille arvelt seda tehakse. Aga ka tööandjal peab olema motivatsioon oma töötajate tervisesse panustamiseks töötervishoiu kaudu ja seda tagab praegune haigushüvitiste maksmise kord küll.

Reinsalu: Kui räägime sellest, kui palju poliitikud üldse lubada tohivad, siis meid piirab üks kindel valik – eelarve tasakaal. Riigikontroll on öelnud, et täiendavaid maksuvahendeid, mida riigil on võimalik kulutada, on 11–12 miljardit krooni järgmise nelja aasta peale. Aga see eeldab, et eelarve hoitakse tasakaalus.

Pikhof: Laste puhul on sotsiaaldemokraadid küll seda meelt, et hooldusleht peaks olema sada protsenti. See on ikkagi teiste inimeste eest hoolitsemine. See ei ole enda haigus.

Kas Eestis peaks olema sotsiaalse sidususe minister?

Aab: Eestis ongi sotsiaalminister sotsiaalse sidususe minister.

Pevkur: Nõus – kui ma kohtun Euroopa kolleegidega, siis mul on vastas tavaliselt vähemalt kolm inimest. Iga valdkonna peale on eraldi minister.

Reinsalu: Me ei saa Eestis rääkida valitsussektoris töökohtade juurde tekitamisest, vaid neid tuleks hoopis koondada. Me oleme ju ministrikohti kaotanud ka, viimati 2009. aastal.

Millal seadustatakse Eestis samasooliste abielud?

Reinsalu: Meie ei pea seda otstarbekaks. See ei ole kooskõlas arusaamaga, mida abielu tähendab.

Aab: See on tundlik küsimus. Me ei poolda selle fikseerimist traditsioonilise abieluna. Samas – partnerlussuhtena tuleks kaaluda, kas seda on võimalik kuidagi registreerida.

Pikhof: Partnerlussuhte registreerimiseks peaks mingi võimalus olema. Inimesed elavad koos, on üks leibkond ja praegune olukord tekitab neile igasuguseid, eelkõige muidugi varalisi probleeme.
Kas see saab kunagi olema seadustatud ka traditsioonilise abieluna, selles ma kindel pole. See vajab ekspertide poolt rohkem lahti seletamist. Praegu on lihtsalt vastased ja pooldajad.

Pevkur: Meile on perekonnaseaduse esimene paragrahv – abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel – püha ning seda me ei puutu.