Kaks aastat kestnud draama sai oma lõpplahenduse Kiievi Borispoli lennuväljal, kuhu Savtšenko toimetas Venemaal asuvast Rostovist Doni ääres Ukraina presidendi lennuk, mis eelnevalt oli toonud Rostovisse Jerofejevi ja Aleksandrovi. Savtšenkol olid vastas paljud teda kohtuprotsessi ajal toetanud inimesed eesotsas ema ja õega.
Vabastamise järel kippusid mitmed poliitikud ja kodanikuaktivistid Savtšenko vabastamist oma jõupingutuste tulemuseks kuulutama, kuid need suled on võõrad. Esmajoones oli see Nadežda Savtšenko enda suur moraalne võit, sest tema oli see, kellel tuli kaks aastat taluda vintsutusi ja alandusi, ta suutis näidata eeskuju, kuidas võidelda tõe ja inimväärikuse eest. Ta on vaieldamatult oma rahva ja riigi kangelane.
Hoopis teistsuguste meeleoludega tervitati Moskvas GRU-eriväelaste Jerofejevi ja Aleksandrovi lennuki saabumist. Neile meestele, kes olid saadetud Ukrainasse sõjaväelastena ning kes täitsid oma kõrgemate ülemuste käske, ei saanud omal maal osaks kangelase-vastuvõttu, vastupidi nende juhtum on algusest peale olnud äärmiselt kõnekas, kuna näitab, kuivõrd praegune Venemaa režiim väärtustab oma kodanikke ning nende elu ja millise kergusega on seesama võim valmis hülgama neid, kes teda teenivad.
Esmajoones oli see Nadežda Savtšenko moraalne võit, sest temal tuli kaks aastat taluda vintsutusi ja alandusi, sellele vaatamata suutis ta näidata eeskuju, kuidas võidelda tõe ja inimväärikuse eest.
Kokkuvõttes on ennekõike rõõmustav, et need kaks ning Nadežda Savtšenko on jälle vabaduses, kuna riikidevahelises konfliktis on nad kõik sattunud tahtmatult ohvri- ning etturirolli.