Veljo Kaasik

FOTO: Pm

Kui eluteed kujutada slaalomirajana, milles on algusest lõpuni terve rida väravaid ja mis soorituse nimel tuleks kõik läbida, siis vanemas eas ilmneb vabastav tõsiasi: väravate läbimine hakkab järjest rohkem olema oma asi ning mitteläbimine on pigem stiili kui diskvalifitseerimise teema. Kuid vabaduse võtmisega võib ka liiale minna ning võib juhtuda, et mõnel juhul on heast infost mööda sõidetud.

Peatänava teemaga oli mõnda aega juba tegeletud, kui adusin, et käsil on Tallinnale erandlik linnaehituslik küsimustering, mil komplekssem iseloom, taustaks riigi ja linna ühishuvi. Tahtmata ajast ette rutata hinnangu andmisel lõpptulemuse suhtes, kuna protsess on veel pooleli, on peatänava teemapüstituse haare inspireeriv. See loob võimaluse oma ettepanekuteks.

Minu kui sünnipärase tallinlase ettepaneku taust ulatub kaugele minevikku, ligikaudu aastasse 1943. Olen neil aegadel teadlikult viibinud mitmeid kordi Pärnu maantee lõigul, mis on seotud Draamateatri ja Urla majaga (kus praegu asuvad kauplus Laste Maailm ja disaini- ja arhitektuurigalerii). Esimeses neist toimusid marionett-teatri stiilis lasteetendused, teises oli laste mänguasjade kauplus. Sellest ajast on fikseerunud mälupilt tolleaegsest linnaruumist, kus Estonia teatri kõrval oli turu kaubamaja. Hilisematel aegadel on tolleaegne ruum korduvalt kangastunud silme ette, et siis jälle unustusse vajuda.