Innovatsioon, Eesti puhul kõiksugused IT lahendused ja e-riigi kuvand, on muidugi positiivne, kuid tundub, nagu me oleks uskuma jäänud, et piisab sellest, kui suunata ressursid vaid tehnoloogilisse arengusse ning küll siis ülejäänud ühiskond endaga ise hakkama saab. Arendame tehnoloogiat, saame rikkamaks ja küll siis ühiskond hakkab ise paremini toimima.
Mulle tundub, et me näeme täna kogu läänemaailmas, et see eeldus ei vasta tõele. Me näeme, et tehnoloogilise arengu kõrval on vaja näha ka palju vaeva olemasolevate ühiskondlike süsteemide alalhoidmise nimel. Me näeme sotsiaalseid probleeme, ebavõrduse kasvu ning seda, kuidas klassikalised poliitilised ideoloogiad ja ühiskonnateooriad ei suuda neid uusi väljakutseid enam lahendada. Teadusvaldkonnad, mis nende lahenduste arendamisega aga tegelema peaksid, on olnud Eestis ja mujal maailmas süsteemselt alarahastatud ning isegi põlu all. Tänases olukorras paistab mulle aga üsna selge olevat, et tehnoloogilise arengu kõrval ja sageli justnimelt sellest tingituna on vaja jätkuvalt arendada meie filosoofilist ja sotsiaalteaduslikku arusaama ühiskonnast ning selle korraldamisest.
Ühiskonna mõtestamine peab jätkuma
Me arvasime, et ajalugu on läbi ning nüüd võime pöörata tähelepanu vaid tehnilistele innovatsioonidele. Ma arvan, et me eksisime. Ma arvan, et meil on jätkuvalt väga vaja filosoofe, kultuuri- ja sotsiaalteadlasi, ajakirjanikke, ametnikke ning õpetajaid, kes oskavad ühiskonnas toimuvat mõtestada ja selgitada.
Sotsiaal- ja humanitaarteaduste tagaplaanile lükkamine on olnud viga. Meie innovatsiooni ja olemasolevate süsteemide haldamise tasakaal on paigast läinud ning selle tulemusena võime kogemata kaotada erinevates riikides üle maailma liberaalse demokraatia alused. Raske on nüüd hetkega mitmekümne aasta tegemata tööd ümber pöörata, kuid selge on see, et käed rüppes ootamine kindlasti ei aita. Alustame aga tunnistamisest, et oleme teinud vea ning liigume siit edasi.