Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Nõukogude sõduri mälestused 1941. aastast Tallinnas: Punased kuratõ, kaduge minema

11
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Nikolai Kovalenko (paremal) koos oma nõoga 1940. aastal. | FOTO: nikolai kovalenko raamatust «kirjutan ainult tõtt…»

«See, mida ma nägin Tallinnas, võis (enne) näha vaid unes või kuulda muinasjutus,» kirjutab oma mälestustes elust Eesti pealinnas 1941. aastal sõjaväeluuraja Nikolai Kovalenko.

Kovalenko 5. juunil 1941 Tallinnas sõjakooli kursandina. Üheksa päeva hiljem kamandati nad NKVD käsutusse ning nad osalesid Eesti inimeste Siberisse küüditamises. | FOTO: nikolai kovalenko raamatust «kirjutan ainult tõtt…»
Kovalenko koos lapselastega 1992. aastal. | FOTO: nikolai kovalenko raamatust «kirjutan ainult tõtt…»
Jaanus Piirsalu | FOTO: Peeter Langovits

Tänavu kevadel ilmus Moskvas liberaalses kirjastuses Novoje Literaturnoje Obozrenije mälestusteraamat «Kirjutan ainult tõtt…». Raamatu autor on Nikolai Kovalenko, kes Teise maailmasõja (Venemaal Suur Isamaasõda) ajal oli luureohvitserina rindel ning pärast sõda läks erru alampolkovnikuna (tänapäevase Eesti armee mõistes kolonelleitnandina). Eesti jaoks on raamatul suur väärtus selles, et alates 1940. aasta hilissügisest kuni 1941. aasta suveni õppis tollal 18-aastane Kovalenko Tallinnas jalaväe lahingukoolis Tondil ning ta kirjeldab elu Tallinnas nõukogude provintsinooruki silmade läbi.

Kuigi tema vanaisa tehti kulakuks ja onu küüditati, on Kovalenko oma biograafia poolest ehtne nõukogude inimene – töötas varasest lapsepõlvest, siis sõjaväekarjäär ning lõpuks endise rindeohvitserina kõrged ametid (viimane enne pensionileminekut oli staadioni asedirektor) Karjala ANSVs. Seda üllatavamalt kõlavad Kovalenko mälestused – seal pole mingit paatost ega igatsemist nõukogude elu järele, vaid see on päris korralik kriitiline tagasivaade sellest, kuidas tema pere elu julmalt lõhuti. Ka oma mälestustes Tallinna kohta seab ta kahtluse alla kogu nõukogudeaegse jama sellest, kuidas «kodanlik Eesti vireles orjuses, enne kui me ta vabastasime».

Kovalenko sattus Tallinna õppima pärast seda, kui ta läks 1940. aastal Punaarmeesse aega teenima. Punaarmees pakuti noortele sõduritele välja võimalus, et kes tahab õppida ohvitseriks või poliittöötajaks vastloodud Tallinna sõjakoolis.

«Asi oli selles, et Eesti oli pool aastat varem ühendatud Nõukogude Liiduga ja ma tahtsin teada saada, kuidas Eesti rahvas elas kodanliku võimu all ning kas nad olid vabad,» kirjutab Kovalenko oma motiividest, miks ta ennast oma väeosas esimesena Tallinna sõjakooli kirja panni. «Sel ajal ju kommunistlik propaganda pidevalt kisas, et Eestis on äärmine vaesus, rahvas on rõhumise all ning neil pole mingeid vabadusi. Loomulikult oli see häbitu vale ning Nõukogude kommunistide laim. Sattudes Eestisse, nägin ma hoopis midagi muud.»

1940. aasta detsembris Tallinna saabudes hämmastas Eesti pealinn Kovalenkot tuviderohkuse, puhtuse, heakorra, reklaamikülluse, järjekordade puudumisega, ja meeste suure austusega igas eas naiste ja tütarlaste vastu. «Sõjakoolini pidime sõitma trammiga. Ma pöörasin tähelepanu sellele, et trammis istusid ainult naised, aga kõik mehed seisid, kuigi vabu kohti oli palju,» kirjutab Kovalenko.

Peab arvestama, et enne Punaarmeesse võtmist ja Tallinna saatmist elas ning töötas Kovalenko mitu aastat Kasahstani NSVs ühes tollases Lõuna Kasahstani oblasti kišlakis Tjan-Šani mäestiku jalamil. Tegemist oli väga nurgataguse ja vaese piirkonnaga NSV Liidus. Enne Tallinna sattumist viibis ta veel mitu kuud Punaarmees erinevates linnades Moskva ümbruses.

Kovalenko kirjutab keerutamata, et Punaarmee tulekut pidasid Eesti elanikud okupatsiooniks. «Mäletan hästi, et kui me läksime mööda Tallinna tänavaid väliharjutustele, siis eestlased tegid aknad lahti ning pannes nimetissõrme meelekohta, karjusid meile: «Punased kuratõ, miks te siia tulite, kaduge minema!» Nii see oli, selline on tõde,» kirjutab Kovalenko.

Kovelenko mäletab eestlasi rohkem kui 75 aastat tagasi «kasvatatud, kultuursete, puhtusearmastajate, ausate, täpsete ning usaldavatena». Kinnituseks jutustab ta raamatus kaks lugu.

Esimene lugu puudutab seda, kuidas sõjakooli vastas asus väike erapood (kuigi juba kehtis Tallinnas nõukogude võim). Kovalenko jutustab üksikasjalikult, kuidas oli organiseeritud poe töö ning mis seal täpselt müüdi. Tema imestuse teenib ära see, kuidas poe ainuke töötaja ja ühtlasi omanik hoidis oma kassat, mis asus poekese ühes kahest väikses ruumis lihtsalt lauasahtlis. Poeruumide kõrval olid kohe ka selle omaniku eluruumid.

«Mingit lukku sahtlil polnud,» kirjutab Kovalenko. Saades ostjatelt Eesti kroonid või Nõukogude rublad, viskas perenaine raha lihtsalt sahtlisse ning läks ära oma eluruumidesse. Mõnikord juhtus nii, et astud poodi, aga perenaist polnudki seal. Siis pidi kas kõvasti köhatama või siis taguma rusikaga vastu eluruumi ust, et nii teatada perenaisele ostja saabumisest.

Teise loo kohta ütleb Kovalenko, et see võib tunduda tühisena, aga tema meelest on see hea näide eestlaste kasvatusest ja austusest kodulinna vastu.

Ühel pühapäeval anti kursant Kovalenkole linnaluba. Kõndides Tallinna kesklinnas kõnniteel, tuli talle vastu mustas kleidis vanem naine. Kui naine oli möödunud, vaatas Kovalenko talle järele ning nägi, et too korjab tänavalt üles kellegi poolt katki rebitud ajalehetükke, millest mälestuste autor oli just hetk tagasi ükskõikselt mööda jalutanud.

«Ma mõtlesin, milleks talle need ajalehetükid, ja jätkasin jälgimist. Siis nägin, et see vana naine viskas kokku korjatud ajalehetükid prügikasti. Ja siis mul hakkas enda pärast häbi.» Ühes teises kohas räägib ta, kuidas poodide ümbruses ja trammipeatustes ei näinud ta kunagi mahavisatud suitsukonisid ega paberossipakke.

Kovalenko kirjeldab, kuidas ta käis Tallinnas paljudes poodides, nii toidu- kui tööstuskaupadepoodides, foto- ja sporditarvetepoodides. «Sellist kaubaküllust polnud ma näinud kusagil Nõukogude Liidus,» võtab Kovalenko nähtu kokku.

Tollal, 1940. aastal kuulutasid Stalini «pärisorjuse režiimi» propagandistid Kovalenko sõnul pidevalt ja kõikjal, kuidas NSV Liidus on ehitatud üles sotsialism, kindlustatud inimestele kõik vabadused ning kõrge elustandard. Kovalenko kirjutab, kuidas see kõik oli täielik vale ning selle asemel ei omanud maaelanikud isiklikku maad, passi ega mingit võimalust sõita maalt linna tööle; linnaelanikel omakorda ei olnud õigust omal soovil lahkuda töölt tehastest, kuhu nad tööle oli määratud; miljonid inimesed aga piinlesid stalinlikes surmalaagrites, kus nad surid külma, nälja ja haiguste kätte.

Kovalenko meelest oli tõeline sotsialism sel ajal hoopis Eesti Vabariigis, kuid kommunistid-stalinistid hävitasid selle, ühendades Eesti NSV Liiduga ning küüditades kümned tuhanded Eesti elanikud. «Vot sellist «eesrindlikku sotsialistlikku kultuuri» rakendasid kommunistid-sotsialistid Eestis,» nendib Kovalenko.

Kõige erakordsem ongi Kovalenko kirjeldus sellest, kuidas ta kursandina osales 1941. aasta juunis Eesti rahva küüditamisel.

Kõik kursandid aeti häire korras kell 23 õhtul üles, relvastati ning anti kahekaupa NKVD käsutusse. Koos NKVD ohvitseridega istuti veoautodele ning sõideti mööda linna laiali. «NKVD-lane seletas mulle, et ma hakkan aitama tal vahistada ning raudteejaama vagunitesse viima Nõukogude Liidu klassivaenlasi, kes saadetakse Siberisse,» kirjutab Kovalenko.

Öö jooksul tegi komando, kuhu kuulus Kovalenko, neli «reisi», millega viidi vagunitesse 69 inimest – mehed, naised, lapsed, teiste seas ka 80-aastased vanakesed ja rinnalapsed. Küüditatute hulgas olid tema sõnul ärimehed, poe- ja ettevõtete omanikud, insenerid, õpetajad, arstid ning laiali saadetud Eesti armee ohvitserid.

Asjade kokkupanekuks anti 25–30 minutit, paljud nutsid. Inimesed panid selga nii palju suveriideid, kui suutsid ning peale veel üleriided. Nad aeti õue ning viidi jaama.

«Meie NKVD-lane, nagu mulle tookord tundus, oli lahke inimene,» kirjutab Kovalenko. «Ta lubas kaasa võtta kaks kohvritäit asju ühe inimese kohta. Ja hoiatas, et nad võtaksid kaasa soojad talveriided ja jalatsid.»

Lapsepõlves, enne Lõuna-Kasahstani viimist Lääne-Venemaal Voroneži oblastis elanud Kovalenko tundis seejuures ära küüditamise ajal tema ülemuseks olnud NKVD ohvitseri! Tema sõnul oli see NKVD-lane sama mees, kes teda lapsena kaks korda kodukohas Novohoperskis üle kuulas (1933. ja 1934. aastal), kui ta esiteks kirjutas oma onule Prantsusmaal kirja kohutavast näljast Lääne-Venemaal ja kuidas suri nälga tema vanaisa, ning teiseks kirjutas kirja teisele, õnneks Venemaal elanud onule, aga õnnetuseks sellest, kuidas nägi nende kodukülas pealt Punaarmee sõjalennuki allakukkumist.

Kovalenko julges küüditajaga juttu teha ning too rääkis, et saadeti Eestisse 1940. aasta juulis Voroneži oblasti NKVD osakonnast. Kahjuks keeldus küüditaja Kovalenkole oma täielikku nime ütlemast, nimetades vaid ees- ja isanime – Mitrofan Mitrofanovitš. Needki ei pruukinud olla küüditaja pärisnimed.

Kõige omapärasem lugu puudutab aga olmet Tondi sõjakoolis ja «Nõukogude Liidu kõrge kultuuri» õpetamist Eesti rahvale.

Kovalenko meenutab, kuidas ühel maikuu õhtul 1941. aastal rivistati nende pataljon koolis üles. Kursantide ette tuli sõjakooli aseülem alampolkovnik Pogorelov, kes esines järgmise kõnega: «Me tulime siia juurutama eesrindlikku sotsialistlikku kultuuri. Aga mõned kursandid pühivad tagumikku näppudega ning määrivad nendega valgeid kahhelplaatidega seinu, kuigi iga tualetipoti kõrval ripub tualettpaber. Osa kursante viskab kasutatud tualettpaber otse potti, mitte samas kõrval asuvasse prügikorvi. Eestlannadest koristajad pahandavad selle peale ning naeravad meie üle, meie kasvatamatuse ja metsluse üle. Ma nõuan selle korralageduse lõpetamist! Esimese sitamäärija (говномаз), kes vahele jääb, viskame sõjakoolist kohe välja!»

Juba järgmisel hommikul jäigi esimene sitamäärija korrapidajale vahele. Tema nimi oli Boriss ning teda sunniti kogu rivistuse ees selgitama, miks ta hoolimata hoiatusest endiselt nii tegi. Boriss seletas siis, et tegi seda automaatselt, sest nii teeb tema kodukohas kogu küla. Samal õhtul visatigi Boriss Tallinna sõjakoolist välja – «pideva sanitaar-hügieeniliste normide ja olme-eetika rikkumise eest».

Sõjakoolist endast meenutab Kovalenko, et selles oli kaks pataljoni. Esimeses õppisid mujalt Nõukogude Liidust saadetud noored ning teises eestlased ja venelased, kes olid pärit Eestist. Kovalenko õppis siis vastavalt esimeses pataljonis. Tema roodu komandör oli endine Eesti armee ohvitser Kasesalu.

Kui 22. juunil 1941 tungis Saksamaa kallale Nõukogude Liidule ning viimase jaoks algas Suur Isamaasõda, siis sõjakooli esimene, ilmselt usaldusväärsem pataljon pandi Tallinnas valvama kõiki olulisemaid riigiasutusi ning teine pataljon saadeti kaevama kaitsekraave.

15. juulil paigutati sõjakooli kogu koosseis aga juba raudtee-ešelonidele ning evakueeriti kaugele tagalasse. Nädala aja pärast jõudsid nad Siberisse Altai kraisse Slavgorodi linna lähedale, kus nad suveks pandi sõjaväelaagrisse Jarovoi järve äärde. Sügiseks viidi aga kogu endine Tallinna sõjakool juba üle Tjumenisse, kus ka Kovalenko selle lõpetas.

Tagasi üles