/nginx/o/2015/02/18/3778207t1hebe3.jpg)
Paradoksaalne, et uusi laste kaitsmise reegleid kehtestatakse äärmuslike juhtumite vältimiseks, aga need teevad raskeks hoopis tavaliste lapsevanemate elu. Äärmuslikult halbades tingimustes kasvavate laste abistamiseks jäävad aga ametkondade käed ikkagi lühikeseks, kirjutab nelja lapse ema Astrid Hiisjärv.
Nagu kõik püramiidskeemid, nii on ka pensionisüsteem oma lõpusirgel. Ometi kostab arvamusi, et see püramiid ei lagunekski, kui naised viitsiksid sünnitada ja lastele pühenduda. Süüdistatakse isegi naistele hariduse andmist ja võrdõiguslikust.
Aga kas ikka on nii, et naiste haridustaseme tõus on vähese sündimuse põhjus? Jah, need kaks asja on käinud käsikäes, aga korrelatsioon ei ütle, kumb nähtus põhjustab kumba ja kas üldse põhjustab. Naiste heaolu kasvuga samal ajal on ju aset leidnud ka paljud teised muutused. Pakun välja ühe teise korrelatsiooni: lapsi puudutavate seaduste hulga kasv ja sündimuse vähenemine.
Sündimus on vähenenud ju kiviajast peale. Mida rohkem on ühiskonnas tekkinud reegleid ja arvamusi laste kasvatamise kohta, seda vähem on lapsi sündinud. Ajal, mil ainuke laste kasvatamist mõjutav mehhanism oli emaarmastus, sündis lapsi rohkelt. Muidugi suri neid ka rohkem, aga siiski oli iive vägagi positiivne.
Ühtäkki oli inimesi nii palju, et nende kohta oli vaja hakata pidama arvestust. Reegel number üks oli ilmselt: anna kogukonnale teada, kes su perre sündis ja kes suri. Inimeste arvu kasvuga tekkis neid reegleid üha juurde ja juurde. Tekkisid riigid ja institutsioonid oma nõudmistega. Kahjuks pole ma ajaloolane ega tea, millisest väljamõeldud reeglist alates kõige järsem iibe langus tekkis. Võib olla see ristiusu reegel, mis vallalistel naistel lapsi saada ei lubanud, võib-olla koolihariduse andmise kohustus, aga äkki hoopis vajadus osta lastele kooli- ja kirikuriided.
Praeguseks on reglement nii suur, et põhjustab korralikku stressi, rääkimata sellest, et tekitab raha- ja ajakulu.
Ei tohi olla riigi eest salaja rase – esimese kolme kuu jooksul pead arstile teada andma, et uus kodanik on sündimas. Kohe, kui arstid sellest kuulevad, hakatakse rasedale tungivalt soovitama igasugu vitamiine, et laps terve sünniks. Ei julge võtmata ka jätta, sest kui sünnibki haige laps, siis näitavad kõik sinu peale näpuga, et ise oled süüdi. Siis terve hunnik seadusi selle kohta, millist tööd ja kui palju lapseootel naine teha tohib ja millist eluviisi pead harrastama. Sünnitama pead haiglas, muidu saab mõnda asjaosaline karistada, kui lapse- või sinu endaga midagi juhtub.
Uuele ilmakodanikule panevad silma peale meditsiinisüsteem, omavalitsuse sotsiaaltöötaja, lastekaitseteenistus, haridusosakond ja poiste puhul ka riigikaitse.
Kümned seadused ütlevad, kuidas rase olla, kuidas sünnitada, kuidas lapsele nimi panna ja registreerida. Kuidas määrata lapse isa, kuidas lapsendada. Millal ema lapse kõrvalt tööle peab minema. Mida ja milliseks vanuseks laps oskama peab, millal ja kuhu lasteaeda või kooli ta läheb. Millised meditsiinilised uuringud peab läbima ja milliseid vaktsiine saama. Kui kõrge elatustaseme sa lapsevanemana talle kindlustama pead. Sa pead iga päev käima e-koolis ja lapsega õppima, ja kui kutsutakse, siis käima lapsevanemate koosolekul ja arenguvestlustel ning aktustel.
Ma olen juba nende reeglite üleslugemisest väsinud, aga on veel ports kirjutamata reegleid: millest lapsega rääkida, mida lapse silmad tohivad näha, mida toidulauale tuleb panna, kui paksud riided peaksid lapsel seljas olema, kui tihti peab ta pesema, kui palju tuleb teda sporti tegema sundida ja palju ta arvuti taga tohib istuda. Iga lapsevanem võib seda rida veel sama palju pikendada, vastavalt oma elukogemusele.
Isegi kui seadustest veel natuke vaba ruumi jääb, siis meie uus reeglite dikteerija – sotsiaalmeedia – täidab ka selle. Vanasti arvas sinu lastekasvatusmeetoditest midagi vaid naabritädi, nüüd aga ütlevad sõna sekka kõik, kes internetti kasutada oskavad. Avalikus kohas lapsega käies võid kogu aeg olla meeletu pinge all – kas laps on piisavalt kenasti riides ja puhas ning käitub laitmatult? Kui lapsel jonnituur peale peaks tulema, oled kadunud, sest ükskõik kuidas sa tema jonni ka ei rahustaks, ikka leidub nägijate seas keegi, kes seda kritiseerib. Võid juba õhtul mõnest foorumist lugeda, millise psühhotrauma sa oma käitumisega lapsele põhjustasid.
Sa ei tea iial, millal mõni sinu kasvatusmeetoditest pärismeedias laineid võib lüüa. Kas siis konkreetselt sinu pere meetod, või miski, mida teevad kümned pered. Sajad kommentaatorid tituleerivad sind maailma rumalaimaks ja hoolimatuimaks lapsevanemaks.
Vanaaegne sotsiaalmeedia pole sealjuures samuti kõrvalt kuhugi kadunud. Vanavanemad tahavad, et lapsi kasvatataks nii nagu vanasti, sinu kolleegid aga nii, nagu nemad ise seda teevad. Kui vanemad lähevad lahku, suureneb kohe ka vastastikune kontroll laste kasvatamise üle, ja kui lahkuminek on valus, siis teeb vastaspool absoluutselt kõiki asju valesti.
Naabritele ei meeldi, et lapsed häält teevad, poemüüjatele ei meeldi, kui nad üksi poes käivad. Kui julged neid sünnitada rohkem kui kaks, siis öeldakse ilmtingimata selja taga vähemalt korra standardlauset: «Mis nad vorbivad neist lastest, kui kasvatamisega hakkama ei saa!»
Lisaks sellele, et laste kasvatamisel hoitakse silma peal, kommenteeritakse ka vanemate elukombeid. Suitsetamine, pidutsemine, reisimine, puhtus elamises, toiduvalik, riiete hind, hobid, hammaste korrashoid, soeng – kõik see pannakse alates esimese lapse sünnist lapse kasvatamise konteksti: millist eeskuju sa lapsele annad, kui palju aega lapsele kulutad, millistes tingimustes last elama sunnid.
Kuna järjest rohkem on inimesi, kellel üldse lapsi ei ole, siis on järjest rohkem ka lastega tegelevaid ametnikke, kellel laste kasvatamisest on vaid roosad kujutelmad või kes oma ühte last kasvatades arvavad, et pole vahet, kui palju sul lapsi on, sa pead kõiki oma lapsi suutma kasvatada sama pühendumisega nagu tema oma ühte last.
Ei tea, kas see on koos ühiskonna arenguga süvenenud või paistab lihtsalt sotsiaalmeedia kaudu rohkem välja, et mõistmist üksteise suhtes jääb justkui aina vähemaks. Reeglid ju ütlevad, et sa pead mingil kindlal tasemel hakkama saama. Kooliõpetaja, kes saab kaks-kolm korda rohkem palka kui lihttööd tegev üksikvanem, ei suuda mõista, miks on lapsel raamatu ümbrispaber kaltsakas ja miks ta uut vihikut võtnud ei ole. Lastekaitsetöötaja ei saa aru, miks vanematel ei ole aega olla perfektne igas lastekasvatusvaldkonnas korraga. Ja avalikus kohas lapsega kurjustavat ema või isa nägev kõiketeadja ei vaevugi arutlema, et ehk on see ainus viis, kuidas just seda last korrale kutsuda. Jne, jne.
Enda arvates me muidugi ei ole laste vastu, vaid vastupidi – tahame neile kõige paremat – ja seepärast kehtestame reegleid üha juurde ja levitame sotsiaalmeedias ning soovitame tungivalt üksteisele igasugu uusi ja huvitavaid lastekasvatusmeetodeid. See on juba aastatuhandeid kestnud nõiaring: mida rohkem vatti me laste ümber kerime, seda raskem on nende kasvatamine ja seda vähem neid sünnib. Mida vähem neid sünnib, seda detailsemaks ja kaitsvamaks muutuvad kasvatamise reeglid.
Enne, kui võtame vastu otsuse saada lapsevanemaks, vaatame sügavalt endasse, kas me suudame sellise kadalipu läbida, ja valime laste saamiseks partneri, kes on samuti selleks suuteline. See rada pole nõrkadele. Arvestama peab, et reegleid tuleb veel juurde – lagi pole veel kaugeltki käes.
Paradoksaalne on see, et uusi laste kaitsmise reegleid mõeldakse välja äärmuslike juhtumite vältimiseks, aga need teevad raskeks hoopis tavaliste lapsevanemate elu. Äärmuslikult halbades tingimustes kasvavate laste abistamiseks jäävad, vaatamata hunnikule reeglitele, kõigi ametkondade käed lühikeseks.
Jah, meie pensionipüramiid kukub kokku, aga selles ei tohi süüdistada naisi. Olen täitsa kindel, et kui Maad tabab mingi globaalne katastroof ja inimesi jääb järele vaid käputäis, kui kaovad riiklikud institutsioonid ja naabrinaine ei ela enam nii lähedal, et midagi arvata, hakkavad lapsed uuesti sündima. Muidugi neid ka sureb rohkem kui meie tsiviliseeritud ühiskonnas, aga siiski on iive positiivne.