/nginx/o/2016/05/24/5429059t1h5285.jpg)
Ettevõtted, kellel on suurem vajadus kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu järele, on koostööst ülikoolidega väga huvitatud. Ülikoolid võiks siinkohal julgemalt oma teadustulemuste rakendamiseks ettevõtetele ettepanekuid teha, sest ettevõtted ise ei jõua neil silma peal hoida, kirjutab TTÜ Targa Linna projektijuht Ralf-Martin Soe.
Koostööd ei tee ettevõtted ja ülikoolid, vaid inimesed. Kõige paremini õnnestub see vastastikuste ootuste kattumisel. Olen tegelenud viimastel aastatel ettevõtete ja teadusasutuste koostööprojektidega nii ettevõtluse kui ülikooli poolelt ning näinud, et kõige suuremad ootuste erisused tulenevad ettevõtluse ja teadusmaailma toimimise loogikast. Ettevõtted ootavad kiireid lahendusi oma väga praktilistele probleemidele, teadlased tahavad aga leida lisaraha, et teha baasteadust.
Selleks, et huvid ja ootused paremini kokku langeks, peaks kasvama ettevõtete huvi oma toodete ja teenuste teaduspõhise arendamise vastu. Teadusmaailmas peaks aga toimuma üleminek teadusülikoolist ettevõtlikuks ülikooliks. Eesti ülikoolid on praegu selle muutuse siirdefaasis, kus uurimistöö käigus selgunud majanduslikult või sotsiaalselt kasulikke tulemusi püütakse võimaluste piires rakendada. Rakendusvõimaluste loomise võimekus on aga ülikooliti erinev.
Eestis on teadusmahukaid ettevõtteid väga vähe. Suur osa Eesti ettevõtetest on väikesed ja loodud lihtsamate tööde tegemiseks (nt juuksurid või taksojuhid). Need, kes tegelevad tootearendusega, on omakorda valiku ees, kas osta lahendus sisse ülikoolist, konsultatsiooniettevõttest või palgata selleks endale teadustöö taustaga inimene. Esmajärjekorras eelistavad ettevõtted viimast, kui tegemist on pikaajalise tööga.
Teadlaste peamine probleem ettevõtluskoostöö puhul on lepingute lühiajalisus. Teadusgrandid algavad tavaliselt ühest aastast, tagades teadlasele stabiilse sissetuleku ja üsna paindliku tellija. Tavapraktikas arveldavad teadlased kolme- kuni nelja-aastastes tsüklites. Tellijaks on tavaliselt riik või Euroopa Liit läbi oma institutsioonide. Sisuliselt on sellise rahastuse puhul tegemist toetusega, kuigi selle hankimine toimub tihedas konkurentsis ja on väga selgelt ajaliselt ning sisuliselt piiritletud (rahastatud projektide fookuse muutmine, näiteks mõne ettevõtte hüvanguks, on sisuliselt võimatu, kui projekt juba käib).
Ülikoolide puhul on oluline ärilise reaalsustaju olemasolu. Olen olnud kaks korda tellijast ettevõtte poolel, kus oleme soovinud Eesti ülikoolist konkreetse rakendusuuringu hinnapakkumist. Kuna ülikoolid aktiivselt teenuste müügiga ei tegele, oli lahenduseks äriliselt nõrk pakkumine. Esiteks polnud paika pandud meeskonda, kelle varasemate tegemiste põhjal hinnata tegijate kompetentsi. Teiseks küsiti turuhinnast oluliselt kõrgemat hinda. Lõpuks pakkus parimat lahendust hoopis teadusmahukas konsultatsiooniettevõte, mis oli äriliselt palju kogenum.
Omaette väljakutse on võimalus väga innovaatiliste ettevõtete soovidele vastu tulla. Paljud teadusmahukad ettevõtted kuuluvad rahvusvahelistesse konsortsiumitesse ja nende teadussisend tuleb emafirmade koostööst ülikoolidega. Käisin hiljuti ühe suure Eestis tegutseva tehnoloogiaettevõtte peakontori innovatsioonistuudios, mis oli väga inspireeriv. Neil on 35 000 tehnoloogiaalast patenti ja innovatsioonilinnakus sai sõita isesõitva bussiga, mis oli ühendatud 5G-võrguga.
Vahel pole meie ülikoolidel pakkuda lisandväärtust sellistele ettevõtetele, kes on selgelt Eesti ülikoolide innovatsioonist kaugel ees. Siinkohal on oluline, et ülikoolid suhtleks julgemalt rahvusvaheliste tehnoloogiaettevõtetega ning otsiks koostöökohti rakenduste juures, mis on omast ajast ees, mitte ei jäljenda juba turul toimivaid lahendusi.
Tehnoloogiateadmiste jõudmine ettevõtlusesse on globaalses infoühiskonnas väga palju muutunud. Kui kunagi oli ülikoolidel teadmiste monopol, siis praegu seda enam pole.
On vähe räägitud mitteformaalsest teaduse ja ettevõtluse koostööst, kuna see ei kajastu alati statistikas. Teadlased, kes on huvitatud ettevõtluslepingutest ja kellel on, mida müüa, teevad seda otse, ülikooli kaasamata. Ka paljudel Eesti tippteadlastel on oma ettevõtted, mille kaudu nad toimetavad. Kusjuures, enamasti pole põhjus teadlase soov oma tööandjast mööda minna. See on lihtsalt kiirem lahendus nii ettevõttele kui ka teadlasele.
Asjaajamise kiirus on aga ettevõtjal teaduspartneri otsingul oluline argument. Suurte ülikoolide bürokraatia ja sellest tekkivad kommunikatsiooniprobleemid on märkimisväärne pudelikael, mis takistab teadlastel oma teenuste pakkumist. Samuti on väljakutse ärisaladuste hoidmine. Suurtes struktuurides on raskem välistada, et üleantud tööd pole keegi väljaspool töörühma näinud.
Samasugune nähtus on levinud mujalgi maailmas. Olen sel aastal ostnud kaks targa linna tööd sisse MIT (Massachusettsi Tehnoloogiainstituut - toim) ja UCLi (Londoni Ülikooli Kolledž) tippteadlastelt. Suheldes otse teadlastega, pakkusid nad välja, et lihtsam on koostööd teha nendele kuuluvate ettevõtetega. Eelkõige seepärast, et tegemist on lühiajalise konsultatsiooniga, mitte pikaajalise raamlepinguga.
Siin on lihtne võtta seisukoht, et nii ei tohiks teha. Suurt pilti arvestades pole aga vahet, kas teadmised levivad majandusse ettevõtete või ülikoolide kaudu.
Üks kindel võimalus suurendada teadlaste ja ettevõtete koostööd on panustada ülikoolide infrastruktuuri ja selle turundamisse. Ettevõtted on väga huvitatud uute seadmete peal oma ideede katsetamisest. Kui ülikoolis on ikkagi tehnoloogiliselt kõige uuem tööstuslik 3D-printer, leidub ka ettevõtteid, kes soovivad seda kasutada.
Teine tõsiasi on, et teadlased teevad enamasti seda, mille eest neile makstakse. Ettevõtted ja avalikkus eeldavad, et kuna teadus on paljuski rahastatud avalikest vahenditest, siis peaksid teadlased tegelema nende praktiliste probleemide kiire lahendamisega. Avaliku raha eest tehtavad teadusprojektid on aga pikaajalised ning väga kindla fookuse ja raamistikuga.
Lahendus oleks rahastada teadust kohalike ettevõtete huve haakides. Siinkohal peaks toetusmeetmes olema tasakaalus asjaajamise vaev ja pakutav summa. Ettevõtted on väga pragmaatilised: kui toetusmeede tähendab, et nad saavad katta oma kuludest 25 või 40 protsenti, aga samal ajal tekib vajadus lisakompetentsi järele aruandluse korraldamisel, siis on see sageli nulltulemusega mäng.
Ettevõtted, kellel on suurem vajadus kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu järele, on koostööst ülikoolidega väga huvitatud. Ülikoolid võiks siinkohal julgemalt oma teadustulemuste rakendamiseks ettevõtetele ettepanekuid teha, sest ettevõtted ise ei jõua neil silma peal hoida.
Olen algatanud ettevõtluse poolelt ühe mobiiliäppide testimise konsortsiumiprojekti, mille põhipartneriteks on TTÜ ja erinevad tehnoloogiaettevõtted (eesotsas Telia ja Samsungiga). Praegu valmistan TTÜs ette suurt targa linna teadusprojekti, kus soovin umbes 10-20 miljoni euro ulatuses läbi viia teadusmahukaid pilootprojekte nii transpordi, energia kui ka ehituse valdkonnas. Oleme sõlminud eelkokkulepped mitme suure ettevõttega. See on teoks saanud tänu sellele, et võtsime ülikoolist nendega ise aktiivselt ühendust.
Selline koostöö ei teki ülikoolide ja ettevõtete vahel iseenesest. Võtmeküsimus on, mida on ülikoolil ettevõttele pakkuda. Koostöö peab selgelt olema mõlemale poolele kasulik, sest ükski ettevõte ei soovi tegeleda lihtsalt ülikooli doteerimisega.