Ülikoolide puhul on oluline ärilise reaalsustaju olemasolu. Olen olnud kaks korda tellijast ettevõtte poolel, kus oleme soovinud Eesti ülikoolist konkreetse rakendusuuringu hinnapakkumist. Kuna ülikoolid aktiivselt teenuste müügiga ei tegele, oli lahenduseks äriliselt nõrk pakkumine. Esiteks polnud paika pandud meeskonda, kelle varasemate tegemiste põhjal hinnata tegijate kompetentsi. Teiseks küsiti turuhinnast oluliselt kõrgemat hinda. Lõpuks pakkus parimat lahendust hoopis teadusmahukas konsultatsiooniettevõte, mis oli äriliselt palju kogenum.
Omaette väljakutse on võimalus väga innovaatiliste ettevõtete soovidele vastu tulla. Paljud teadusmahukad ettevõtted kuuluvad rahvusvahelistesse konsortsiumitesse ja nende teadussisend tuleb emafirmade koostööst ülikoolidega. Käisin hiljuti ühe suure Eestis tegutseva tehnoloogiaettevõtte peakontori innovatsioonistuudios, mis oli väga inspireeriv. Neil on 35 000 tehnoloogiaalast patenti ja innovatsioonilinnakus sai sõita isesõitva bussiga, mis oli ühendatud 5G-võrguga.
Vahel pole meie ülikoolidel pakkuda lisandväärtust sellistele ettevõtetele, kes on selgelt Eesti ülikoolide innovatsioonist kaugel ees. Siinkohal on oluline, et ülikoolid suhtleks julgemalt rahvusvaheliste tehnoloogiaettevõtetega ning otsiks koostöökohti rakenduste juures, mis on omast ajast ees, mitte ei jäljenda juba turul toimivaid lahendusi.
Tehnoloogiateadmiste jõudmine ettevõtlusesse on globaalses infoühiskonnas väga palju muutunud. Kui kunagi oli ülikoolidel teadmiste monopol, siis praegu seda enam pole.
Teaduskoostöö siiski toimib!
On vähe räägitud mitteformaalsest teaduse ja ettevõtluse koostööst, kuna see ei kajastu alati statistikas. Teadlased, kes on huvitatud ettevõtluslepingutest ja kellel on, mida müüa, teevad seda otse, ülikooli kaasamata. Ka paljudel Eesti tippteadlastel on oma ettevõtted, mille kaudu nad toimetavad. Kusjuures, enamasti pole põhjus teadlase soov oma tööandjast mööda minna. See on lihtsalt kiirem lahendus nii ettevõttele kui ka teadlasele.