Margus Tsahkna: naise koht ei ole pliidi ja rusika vahel

Margus Tsahkna Foto: Jaanus Lensment

Martin Helme andis eelmisel nädalal seoses Istanbuli konventsiooniga meie naistele täiesti vale sõnumi. Isegi kui ta seda ei tahtnud, kirjutab sotsiaalkaitseminister ja IRLi esimees Margus Tsahkna.

Helme sõnum tuletas meelde ütlemise, et naise koht on pliidi ja rusika vahel – nii, nagu Soome vanasõna kunagi on väidetavalt öelnud. Naise koht ei ole kindlasti pliidi ja rusika vahel. Iga sõnum, mis kõlab vastupidiselt, alandab naisi ning loob neis ebakindlust. Seepärast peavad just mehed olema need, kes naistevastase vägivalla teemal sõna võtavad ning selle üheselt hukka mõistavad.

Istanbuli konventsioon tegeleb naistevastase vägivallaga, mitte poiste kleitidesse toppimisega. Ma saan isegi aru, mida Helme silmas pidas. See on sooneutraalsuspoliitika, kus poisid ei ole enam poisid ja tüdrukud tüdrukud. Ka mina olen sellel teemal konservatiiv ja arvan, et mehed on mehed ja naised naised. Meil on isamaa ja emakeel. Kuid see ei ole Istanbuli konventsiooni ja naistevastase vägivalla teema.

Hiljuti võis näha USA vabariiklaste reklaami, kus nad pilavad demokraate poliitilise ambitsiooni kadumise pärast. Reklaamis vastandati Kennedyt ja Obamat. Kui Kennedy ambitsioon oli saata mees kuule, siis Obama ambitsioon on saata mees naiste tualettruumi (JFK wanted to send a man to the moon. Obama wants to send a man to the women's restroom). Sellega viidati konservatiivide poolt nn sooneutraalsuspoliitikale, millega on Obama administratsiooni poole selgelt üle piiri mindud ning annab võimaluse viia teema oluliselt ebaolulisele.  Sama primitiivne debatt on kahjuks tõusmas ka Eestis vihkajate ja sallijate vahel, kus tegelikult oluline kaob teineteise sildistamise varju. 

Istanbuli konventsiooni eesmärgiks ei ole Martin Helme või kellegi teise poegadele kleitide selgatõmbamine. Istanbuli konventsiooni eesmärk on seista naistevastase vägivalla vastu ning suunata riike vastava poliitika elluviimisel. Seekord haugub konservatiiv vale puu all. Naistevastane vägivald on üheselt hukkamõistetav, olgu selleks siis rahvuslik-konservatiivne või sotsiaal-liberaalne maailmavaade.

Eesti rahva püsimise jaoks on suurimaks väljakutseks järgmise kümne aastaga saavutada olukord, kus meie peredesse sünnib keskmiselt kaks last. Meil on sündide abil rahvaarvu  aega kasvatada umbes 10 aastat, kuna pärast seda lahkuvad sünnituseast viimased suured põlvkonnad potentsiaalseid emasid. Pärast seda jääb rahvaarvu kasvatamiseks ainult sisseränne.

Kui ei ole kindlustunnet, ei tule ka lapsi

Täna on meie sünnikordaja 1,5, kuigi meie naised ja mehed soovivad unistustes oma perre kaks korda rohkem lapsi. Tõsiasi on ka see, et naised on need, kes lõpuks otsustavad, kas perre sünnib rohkem lapsi. Ja nad teevad selle otsuse arvestades, kas nad on võimelised oma lapsi üles kasvatama. Tänapäeva ema on aktiivne ja eneseteostust otsiv nii pereelus kui karjääris. Kindlustunne, nii majanduslik kui emotsionaalne, on suuresti pereotsuste aluseks. Kindlustunne ka selles suhtes, kas naised tunnevad ennast turvaliselt ja kaitstult. Sest naised teavad – kui nemad ei ole kaitstud, siis ei ole kaitstud ka nende lapsed. Kõik tegevused, mis annavad kindlustunnet tulevastele emadele, soosivad ka meie sündide arvu tõusu. Ja seda on meil rahvana kestmiseks hädasti vaja.

Räägime faktidest! Eelmisel aastal oli Eestis üle 12 000 perevägivalla väljakutse ning registreeritud juhtumeid 3000. Naiste varjupaiga teenust kasutas pea 1800 naist. Alates 15. eluaastast on nii füüsilist kui ka vaimset vägivalda perekonna sees kogenud ligi 100 000 eesti inimest, neist üle 60 000 olid naised.

Pea iga kümnes kuritegu Eestis on seotud perevägivallaga ja kuigi üha enam naisi pöördub politsei poole, siis vaid iga kolmas neist pöördub meedikute poole ja kõigest 4–6 protsenti ohvritest varjupaiga või ohvriabi poole. Endiselt vaadatakse naistevastasele vägivallale tihti kui privaatsele asjale, millesse sekkuma ei peaks.

Istanbuli konventsioon annab suuna

Tänu statistikaameti peametoodikule ja Tartu Ülikooli emeriitprofessor Ene-Margit Tiidu arvutustele teame, et iga-aastaselt läheb perevägivald Eesti riigile maksma vähemalt 116,5 miljonit eurot, ja see on veel üsna tagasihoidlik hinnang. See koosneb majanduslikest, emotsionaalsetest, tervishoiusüsteemi ning õigussüsteemi kuludest. Kuid kaugemad mõjud avalduvad oma ema vastu toimunud vägivalla tunnistajate – laste tulevikus. Ebakindlus ja turvatunde puudumine on ka üheks põhjuseks, miks otsustatakse lapsi mitte saada.

Väga tihti ei julge vägivalla all kannatavad naised selga sirgu lükata ning abi paluda. Kardetakse avalikku hukkamõistu. Ja kardetakse vägivallatseja ähvardusi stiilis «leian su niikuinii üles» või «sa ei saa ise hakkama ja roomad mu juurde koos lastega tagasi». Paljud ohvrid seda kardavadki ja kannatavad edasi. Ja kannatajateks on ka ohvri lapsed.

Istanbuli konventsioon on raam, mis annab suuna. Eesti on viimase 13 aasta jooksul teinud suuri samme, et muuta ühiskonna arvamust naisi toetavamaks ning rakendada ka seaduse ning teenuste tuge nii ohvritele kui nende lähedastele.

Riik kaitseb nõrgemat

Jaanuarist 2017 hakkab kehtima elatisabi seadus, millega garanteeritakse nii kohtuvaidluse käigus kui ka hiljem, lapse täisealiseks saamiseni, vähemalt 100-eurone igakuine elatisraha laekumine lapsele. See, kes oma kohustust elatise maksmisel ei täida, jääb võlgu riigile ning riik nõuab võla karmilt sisse. Riik astub selgelt nõrgema poole huvide kaitsele. Elatisabi skeem annab kindlustunde ka vägivalla all kannatavatele naistele lükata selg sirgu ning vägivallatseja vastu välja astuda. Lapse elatisrahast ilmajätmise ähvardused enam ei kehti.

Veel 13 aastat tagasi puudus Eestis naistevastase vägivalla ohvritel ja nende lastel võimalus spetsialiseeritud abi saada. Täna on kõikides Eesti maakondades avatud kohalikud naiste tugikeskused, mis pakuvad turvalist pelgupaika ja abi. Seda tänu paljudele mittetulundusühingutele, kes naiste tugikeskuste teenust on arendanud. Kuid tõepoolest, tugikeskuste tegevus on siiani paljuski olnud projektipõhine ja kindluseta. Tänaseks on Riigikokku jõudnud ettepanekud ohvriabiseaduse muutmiseks - naiste tugikeskuse teenus jõuab peale 13 aastat projektipõhist tegevust seadusesse ning sellega tagatakse ka keskuste kindel rahastus. Need muudatused annavad selguse ning vajaliku töörahu, et tagada ohvritele parim abi, mis on ka kõige olulisem.

Istanbuli konventsioon ei ole kõigest paber ning paljud seadusmuudatused on seotud ka selle konventsiooni nõuetega. Peale naiste varjupaiga teenuse selgematele alustele seadmise tagatakse parem juurdepääs teenustele ka inimkaubanduse ohvritele ja seksuaalselt väärkoheldud alaealistele. Pea iga 10. eesti laps on kogenud seksuaalset vägivalda või väärkohtlemist. Need on karmid numbrid, millest ei saa mööda vaadata. Samuti keelatakse Istanbuli konventsiooniga sundabielud, naiste suguelundite moonutamine ja muud naiste vastu suunatud vägivaldsed tegevused.

Istanbuli konventsiooni laiem eesmärk on välja juurida igasugune tegevus, mis õigustab nii naistevastast kui ka perevägivalda. Nendel nähtustel ei saa olla üheski kultuuriruumis õigustust, olgu tegu ükspuha millise religioosse taustaga.

Meie ambitsioon ei ole küll saata Eesti meest kuule, kuid Eesti naiste turvatunde tagamine on piisavalt suur ambitsioon ja sellega peavad tegelema eelkõige mehed. Ega konventsioon üksi seda teha suudagi.