Juhan Mellik: USA ja Vietnami romantika

Juhan Mellik. Foto: Tairo Lutter / Postimees

«Vietnam ja Ameerika Ühendriigid on partnerid,» kuulutas Vietnami visiidil viibiv USA president Barack Obama pealinnas Hanois.

Kes oleks kõigest pool sajandit tagasi kujutlenud sääraseid sõnu maailma võimsaima riigi juhi suust. Riigi, mis sai Vietnamis paarkümmend aastat sõda pidades alandava kaotuse osaliseks. Piinlikke kaadreid tollase Lõuna-Vietnami inimeste evakueerimisest USA Saigoni saatkonna katuselt mäletavad kõik.

Niisamuti juurdus Vietnami fiasko rahva kollektiivsesse mällu, sünnitades terve varamu tänasteks klassikaks saanud filme, kirjandust ja muid taieseid.

Nüüd, poolsada aastat hiljem, ilmusid aga meediasse pildid, kuidas esimese ametisoleva USA presidendina riiki külastav Obama ühes tagasihoidlikus Hanoi tänavarestoranis nuudlisuppi lürbib ja õlut kõrvale lonksab. Perenaine on hämmastusest tumm ja teised kunded üritavad teha meeleheitlikult nägu, justkui oleks tegu kõige igapäevasema vaatepildiga.

Romantika missugune! Ent nagu tihtipeale juhtub, peituvad romantilise fassaadi taga praktilised kaalutlused.

Teatavasti leidub ka üks teine suurriik, mis küll sõnades ei soovi saada uueks maailmahegemooniks, kuid praktikas üritab vähemalt kodukandis ometi ennast taaskehtestada. See riik on Hiina Rahvavabariik.

Hiinal on muidugi annet, et pealtnäha tühistena näivate territoriaalvaidluste teemal naabritega tülli sattuda – ning sugugi mitte alati omal algatusel. Jaapan ja Senkaku saared. Filipiinid, Taiwan ja Spratley saared. Viimases vaidluses on osaline ka Vietnam.

Kui tuua Kagu-Aasia maadest esile üksainus, mis on Hiina suhtes kõige käremeelsem, on see ilma kahtlusteta Vietnam. Aastal 1979 pidasid kaks sotsialistlikku maad maha põgusa, kolm nädalat kestnud sõjakese, mis algas reaktsioonina Vietnami sekkumisele Kambodžas. Veel kogu järgmise aastakümne mõõtsid vietnamlased ja hiinlased jõudu terves hulgas piirikonfliktides- ja lahingutes. Enneaegse otsa leidsid tuhanded.

Tänapäeval põrkuvad huvid juba klassikaks saanud loodusressursside teemal.

Ajalooline konjunktuur on ühises teineteiseleidmises Ameerika ja Obamaga kindlasti kõige tähtsam.

Obama astus kauaoodatud sammu: kohtumisel president Tran Dai Quangiga tühistas ta Vietnami suhtes aastakümneid kehtinud relvamüügiembargo – mida, tõsi küll, on varemgi korduvalt pehmendatud.  See on üdini praktiline käik, mis pigistab mugavalt silma kinni ka Vietnami  mitte just eesrindlike saavutuste ees inimõiguste ja demokraatia vallas.

Muidugi on samm suuresti sümboolne. Vietnamil pole raha, et end ameeriklaste toel ümber relvastada, samuti on riik harjunud peamiselt Vene päritolu sõjatehnikaga. Mõned konservatiivsemad parteilased kardavad ilmselt endiselt, et põlisvaenlane ookeani tagant tahab neid endiselt kukutada.

Näib aga, et mure oma suure naabri pärast on piisav, et matta poole sajandi vanune vihavaen.