/nginx/o/2017/05/30/6726793t1hbe96.png)
/nginx/o/2016/05/10/5362875t1hf863.jpg)
Praegu olulisim inimene Suurbritannias – kui mitte kogu Euroopas – on loomulikult Sadiq Khan – päritolu poolest pakistanlane, usu poolest moslem ja värskelt valitud Londoni linnapea, kirjutab filosoof Bernard-Henri Lévy.
Bernard-Henri Lévy: Londoni moslemist linnapea allutab islami demokraatiale (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/02/02/3732293t1h8204.jpg)
Khani võitu saab vaadata mitmel eri moel.
Võib korrata tema konservatiivist oponendi süüdistusi, mis vältasid läbi kogu kampaaniaperioodi. Neis oli juttu Khani kohtumisest Palestiina-meelse organisatsiooni Al-Aqsa Sõbrad egiidi all tegutsevate islami radikaalidega 2004. aasta septembris. Neis oli juttu 2009. aastal Iraani televisioonile antud intervjuust, kus ta võrdles Briti mõõdukaid mosleme «onu Tomidega».
Neis oli juttu ka tema kontaktidest kahtlase taustaga isikutega. Neist ühe, egiptlase Yasser al-Sirri väljaütlemiste hulka kuulub teiste pärlite hulgas ka avaldus Osama bin Ladeni «auväärsest surmast». Neist teine, Sajeel Abu Ibrahim on džihaadi võitleja, kes ilmselt õpetas Pakistani laagris välja teisi. Ja Yusuf al-Qaradawi on Qataris elav teoloog ja Al Jazeera jutlustaja, kes on seotud Moslemi Vennaskonna kõige radikaalsema tiivaga.
Teine viis vaadata Khani valimisvõitu on kuulata, mida ta ise on järjekindlalt öelnud vastuseks süüdistustele kapiekstremismi kohta. Ta on seletanud, et inimene ei tea alati ette, kes on see, kellega tal lava jagada tuleb. Iraani televisioonile antud intervjuu oli viga. Ta vabandab südamest moslemite ees, keda ta intervjuus haavas, kui võrdles neid kuulekate mustade orjadega Harriet Beecher Stowe romaanis Ühendriikide kodusõja päevilt. Mis puutub al-Qaradawisse, siis igaühel, kui tahes halval, peab olema õigus õiguslikuks kaitseks, ja nende suhted olid alati üksnes sellel pinnal, mis saab olla juristi ja tema kliendi vahel.
Islami ja ilmalikkuse ühildatavus
On see tõde? On see vale? Kas esimeseks Euroopa pealinna moslemist linnapeaks saamine ei vääri kui just mitte missat (nagu ütles Henry IV Pariisi ja katoliku usku pöördumise kohta), siis vähemalt ühele meelele jõudmist? Raske öelda, kuid Khan on seda meelt. See, et ta distantseerib end nii ühemõtteliselt neist samadest islamistlikest liikumistest, kellega varem mõnel puhul koostööd tegi, on, halvemal juhul, pahe lõivu maksmine voorusele. Parimal juhul tähendab see lahtiütlemist sellest, kes ta kunagi oli, ja saamist selleks, kes ta praegu on – saamist inimeseks, kes ei ole rahulolev oma mitmeti mõistetava minevikuga.
Kuid üks, mis kindel – ja see on kolmas viis olukorda näha – samal ajal, kui Khan hoidis alal kontakte, mis võisid olla ohtlikud, hoidis ta ka kindlalt alal põhimõtet, et islam ja ilmalik valitsus on ühitatavad. Euroopa jaoks on see hädavajalik põhimõte. Lisaks ei kõhelnud ta kunagi võtmast seisukohta põhimõttelistes küsimustes nagu naiste seaduslik ja tegelik võrdsus ega väljendamast muret nikaabide ja hidžaabide kasva arvu pärast Londoni tänavatel, mis, nagu ta ütles, ei lase inimestel kõnelda näost näkku.
Samast räägib ka see, et samasooliste abielusid pooldava seisukoha tõttu kuulutas Bradfordi mošee peaimaam Khani kohta välja fatwa usust taganemise eest.
Võiks ju öelda, et ühelt Churchilli riigi helge tulevikuga leiboristide liidrilt ei saakski midagi vähemat oodata.
Khan mõistab hukka briti sotsialismi rumaluse
Tuleb tunnistada, et neis küsimustes ei ole Khan järele andnud pealiskaudsele kommunitarismile, mis teisel pool Inglise kanalit levinud on. Khan on ka nende leiboristide hulgas, kes on võtnud kõige kõrgelennulisema positsiooni parteis leviva antisemitismi suhtes. Leiboristist endine parlamendiliige häbistas sotsiaalvõrgustikes Briti juute, praegune parlamendiliige pakkus, et Iisraeli võiks ümber paigutada Ühendriikidesse. Karismaatiline Ken Livingstone, Londoni esimene valitud linnapea ja üks Khani eelkäijaid, võrdles sionismi natsismiga. Ja parteiliider Jeremy Corbyn keeldus debatis peaminister David Cameroniga lahti ütlema oma «sõpradest» Hezbollahis ja Hamasis.
Viimasel ajal paistab, nagu võistleksid leiboristid selle üle, kellel läheb korda islami-vasakpoolsuse rajal kõige madalamale jõuda – see on tugev tendents Euroopa vasakpoolsete hulgas, ja eriti Suurbritannia leiboristide parteis.
Khanile ei ole olnud mingiks probleemiks mõista hukka Briti sotsialismi rumalus, mida mõned kirjeldavad kui kahjutut toetust õnnetutele Palestiinas. Tema suhtumine väljendus selgelt tema esimeses teos linnapeana, kui ta pühapäeval, 8. mail enda initsiatiivil kõrvuti Londini pearabi ja Iisraeli suursaadikuga Ühendkuningriigis austas kuu miljoni natside poolt mõrvatud juudi mälestust.
Sellest kõigest järeldub, et ehkki me peame mõistetavalt valvsaks jääma, saab ja peabki Khani valimist vaatama kui valgustatud islami selget võitu pimedusega löödud, reaktsioonilise ja sallimatu islami vastu. Michel Houellebecqi ennustus tema viimases romaanis «Allumine», et Prantsusmaa valib 2002. aastal islamistlikku parteisse kuuluva presidendi, on pahupidi pööratud. See, mille tunnistajaks me Khani valimisega oleme, pole mitte demokraatia allumine islamile, vaid islami allumine demokraatiale. See demokraatia – Briti demokraatia – peab olema uhke mitte üksnes seetõttu, et on islamit tervitanud, vaid ka seetõttu, et on aidanud seda reformida.
Prantsuse filosoof Bernard-Henri Lévy on üks liikumise Nouveaux Philosophes (Uued Filosoofid) asutajatest. Tema teoste hulka kuulub «Left in Dark Times: A Stand Against the New Barbarism», kus ta leiab, et pärast kommunismi langemist pole lääs suutnud enam oma väärtustest kinni hoida.
Copyright: Project Syndicate, 2016