Taavi Minnik.

FOTO: Erik Prozes

Eelmise nädala laupäeval toimus vihmase ilma kiuste Narva linnuse kõrval pargis järjekordne (eel-)arvamusfestival, kus muude teemade kõrval arutati kodanikuajakirjanduse ja nn suure meedia vahekorra üle. Ühe arutelu osalise suust jäi kõlama mõte, et nagu kunagi Liivi sõja päevil jõudsid kätte Pirita kloostri viimsed päevad, jõuab peagi kätte ka nn pärismeedia lõpp ning selle asendavad tulevikus kodanikuajakirjanduse projektid. See kuulub siiski utoopia valda.

Digitaalne revolutsioon ja interneti globaalne võidukäik alates 1990. aastatest on sügava jälje jätnud paljudesse inimese tegevusvaldkondadesse, muutes muuhulgas meediat. Kui veel veerandsada aastat tagasi võis ajakirjanik end tunda ühiskondliku hääletoruna, siis nüüd on ajakirjaniku ja publiku suhe tundmatuseni muutunud. Tänapäeval võib informatsiooni koguda, töödelda ja levitada teoreetiliselt igaüks, kelle telefon pilti teeb ning kel on ligipääs internetile.

Kodanikuajakirjandus on oluline kolmel põhjusel. Esiteks suudab see täita lüngad, mida traditsiooniline meedia ei jõua või ei suuda täita, teiseks stimuleerib kodanikuajakirjandus pärisajakirjanikke oma tööd tegema operatiivsemalt ja kvaliteetsemalt ning kolmandaks demokratiseerib kodanikuajakirjandus meediat, mida osaliselt kontrollivad suured meediaettevõtted. Kodanikuajakirjanduse vaieldamatu eelis on operatiivsus ja kiirus: meenutage kas või viimase aja terroriakte, kui esimesed fotod ja kaadrid sündmuspaikadest võtsid üles ja levitasid internetis tavalised pealtnägijad, veel enne kui esimesed võttegrupid kohale jõudsid.

Kuid kodanikuajakirjandusel on üks oluline läbiv puudus, nimelt ei järgi suurem osa selle esindajatest ajakirjanduses eksisteerivaid professionaalseid standardeid. See avaldub asjaarmastajate avaldatud informatsiooni madalas kvaliteedis, info on sageli ebatäpne, subjektiivne või ebakorrektne. Kui me vaatame kas või mõnda kodumaist kodanikuajakirjanduse projekti, siis näeme, et seal lokkab labasus, kuna nende päevakaja ei dikteeri ühiskondlik ning poliitiline problemaatika. Need on põhjused, miks ressursid, nagu Nihilist või Feministeerium jt ei suuda suretada välja traditsioonilist meediat, ehkki nendega seotud inimesed on seesugust lootust avaldanud.

Pigem võiks tulevikus tekkida traditsioonilise ja kodanikuajakirjanduse sügavam lõimumine. See protsess võiks olla eri kuju ning ulatusega, kuid lõpptulemus oleks see, et kodanikuajakirjandus ning traditsiooniline meedia eksisteeriksid endiselt teineteisest küll eraldi, kuid omavahel enam koostööd tehes. Juba praegu ostavad mitmed väljaanded «rahvareporterite» materjali. Tulevikus võiks kodanikuajakirjanduse ja traditsioonilise meedia sümbioos välja näha selline, et kodanikuajakirjanikud panevad kirja, mida näevad-kuulevad, professionaalne ajakirjanik aga vormib sellest kvaliteetse materjali.