Tarmo Pikner

FOTO: Erik Prozes

Eestile on kombeks üks põhiseadus korraga ja oleks hea, kui poliitikuil oleks üks tool korraga. Põhiseaduse käperdajad peaksidki justnimelt maanduma kõrgelt Toompealt kohalikesse volikogudesse, juurte juurde õpipoisteks seni, kuni neile on selgeks saanud võimude lahususe mõte, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tarmo Pikner.

Kaks tooli ja kuldvasikas

Riigikogus on 101 tooli. Ei ole mingi saladus, et kevaditi inimesed aktiveeruvad, nii ka riigikogulased. Selgus - neile läheb vaja lisatoole, aga riigikogu saali rohkem mööblit ei mahu ja nii kavatsetakse lisatoole paigutada kohalike omavalitsuste volikogude saalidesse.

Aktiivsete riigikogulaste silme ees terendab kuldvasikas ehk siis lähenevatelt kohalikelt valimistelt saaks haarata võimu kamaluga juurde. Ikka võim-võim-võim, ikka võim-võim-võim! (meenub üks joovastav viinalugu). 

Möbleerijaks on appi kutsutud endine õiguskantsler Indrek Teder, kes omal ajal luges põhiseadusest välja võimaluse, et riigikogulane võiks vabalt istuda ka teisel toolil - kohaliku omavalitsuse volikogus. Tema eelkäija Allar Jõks on olnud vastupidisel seisukohal.

Tederil on õigus, et põhiseadus ei ole amorfne, kuid tema silmaklapid võimaldavad sealt välja lugeda vaid ühte kohta ja tõlgendada: kohaliku omavalitsuse volikogu liige ei ole riigiametnik. Avaliku teenistuse ja riigiameti sisu mõtestamine võib olla tõepoolest pigem lingvistiline küsimus, kuid Jõks loeb hoopiski sama põhiseaduse teist kohta ja tõlgendab: vertikaalse võimude lahususe ning detsentralisatsiooni põhimõte ei luba ühildada riigikogulase ja volikogu liikme ametikohti.

Muidugi, kes vana asja meelde tuletab, sel pidi silmanägemisega midagi halba juhtuma, aga ikkagi - kuidas nii väikesel ajaskaalal nii olulised põhimõtted saavad risti vastupidiseks muutuda? Kuna järjepidevus ei ole meie võimutasandil just parim näitaja, tuleb ikkagi vaadata ajalukku. 

Aastal 2005 jõudis sama vaidlus ka Riigikohtusse. Tõsi, Riigikohus läks kergema vastupanu teed ja leidis muudatuse sisseviimiseks liiga lühikese aja olevat enne valimisi (mis näitas ära justnimelt selle seadusemuudatuse parteihuvidest lähtuva põhjuse), andmata sealjuures hinnangut vastuolu või vastuolematuse kohta põhiseadusega.

Nüüd võeti sama, hapuks läinud supp köögikapist välja ja seda serveeritakse suurema ajavaruga kohalike valimiste eelrahvale söögiks – head isu, armsad eesti valijad! Ehk näkkab seekord paremini.

Kahe tooli vahel

Õiguskantsler Ülle Madise istub parajasti kahe tooli vahel, ühel pool oma tooliga Jõks, teisel pool istub Teder. Endised õiguskantslerid loevad loodetavasti üht ja sama teksti (põhiseadust), kuid järeldused on risti vastupidised. Ülle Madise targa inimesena, paistab, enne sõna ei võta, kui pardimunad munetud ehk siis ootab, millises redaktsioonis täpsemalt on riigikogulased põhiseaduse ära väänanud.

Mingile sõnale peab ju konksu taha saama, ega siis meie poliitikud pole mingid nannipunnid, nad oskavad kahe sõna vahele kolmanda sõna nii ära peita, et keegi kuramus seda sealt välja ei õngitse.

Koidula luuletusest võivad ju erinevad lugejad erinevalt aru saada ja isegi piiblit võib erinevalt tõlgendada, kuid riigi põhiseadust võiks ikkagi ühtmoodi lugeda. Euroopalikus Eestis on kombeks üks põhiseadus korraga. Kas ei oleks mitte liig tahta, et meie poliitikuil oleks üks tool korraga.

Kogu selle pardijahi demagoogia kõrgpilotaažiks tuleb aga pidada sätet, mille järgi riigikogulasele kohaliku omavalitsuse volikogu töös osalemise eest palka ei makstaks, kuid samal ajal tööga seotud kulutused makstakse. Kaldun arvama, et sellise sõnaväänamise kunsti eesti keelde tõlkimisega jääksid hätta kõik kolm auväärset õiguskantslerit.

Reformierakondlane Martin Kukk kirjutas, et totter pardijaht tuleb lõpetada (õige!) ehk, et, pardid võiksid rahumeeli laskuda volikogudesse pesadele ja hakata seal munele (aga see ei ole enam õige!). Olen arvamusel, et peibutuspardid tuleb seadusega kuulutada lennuvõimetuteks lindudeks ja siis poleks iseenesest ka pardijahti, mida lõpetada.

Põhiseaduse käperdajad võrdlevad siga ja kägu

Ja veel – arvesse tuleks võtta ka Euroopa Komisjoni poolt läbi aegade kõige jubedamat väljamõeldud sõna – subsidiaarsust. Eesti keeli oleks see midagi lähimusnõude sarnast, ehk et avalikke kohustusi täidavad eelistavalt kodanikule kõige lähemal seisvad võimuorganid. Jah, riigikogu liikmest kohaliku volikogu liige üksinda ei ole küll mingi võimuorgan, kuid segapudrukapsad tekivad sellisest eri tasandite kokkupunumisest kindlasti.

Põhiseaduse käperdajate õigustuseks lauldakse tuttavat poliitrefrääni – aga teised teevad ju ka nii! Näib, et on lehitsetud teiste riikide parlamentaarseid kogemusi, kuid on jäetud tähelepanuta, et kõrvuti paigutatakse siga ja kägu, kellel on sarnast vaid niipalju, et mõlemal on peas kaks silma.

Kui enamikus Euroopa riikides on mitmetasandiline omavalitsuse süsteem (kohalikud ja piirkondlikud, maksimaalselt 3,5 tasandit) ja lisaks neile üldjuhul mitu riikliku struktuuri tasandit, siis meil on õhuke ühetasandiline omavalitsuse süsteem lisaks ühe riikliku struktuuri (maavalitsus) rudimendiga.

Ehk siis, riigi haldamine ning valitsemine toimub riigiti väga erinevalt ja kui võtta teise riigi süsteemist üks kodar (parlamentäär istub mingi tasandi omavalitsuse volikogus) ja panna see meie riigi süsteemi rattasse, siis peaks olema siilipojalegi selge, et ratas ei hakka veerema. Või kui, siis veereb kraavi.


Tarmo Pikner on töötanud 18 aastat Saare maavalitsuses arendusjuhi ja välissuhete juhina ning samuti ELi programmisekretariaadis. Ta on endine Lümanda vallavanem ja kuulunud rahvusvaheliste organisatsioonide Eurohouse, B7 ja CPMRi juhatusse. Pikneri sulest on ilmunud raamat «Eesti orhideed».