Juhtkiri: Ida-Virumaa vajab tulevikuvisiooni

Foto: Andrus Kopliste / Järva Teataja

Ida-Virumaa ning sealne suurim linn, ligi 60 000 elanikuga Narva on viimastel aastatel pälvinud võrdlemisi palju tähelepanu nii eesti kui ka välismeedias. Valdavalt on see siiski seotud 2014. aasta sündmustega Ukrainas: mõnigi lääne ajakirjanik on otsinud uut Donbassi ja Krimmi nii Läti ajaloolisest Latgale regioonist kui ka meie piirilinnast Narvast. Daugavpilsi ja Narva reaalsus on osutunud siiski millekski muuks. Kohalikest, kes ennast seda laadi tähelepanust Latgales ja Ida-Virumaal häirituna tunnevad, võib täielikult aru saada.

Kuid meie kodumaisestki meediast, nii eesti- kui ka venekeelsest, kuuleme enamasti selle piirkonna depressiivsusest, ehkki 25 taasiseseisvusaastaga on Ida-Virumaa ja selle linnad läbi teinud suuri väliseid ja sisemisi muutusi. Kahtlemata on Ida-Virumaal ka endiselt suur, veel avamata arengupotentsiaal. Võimalused selleks tuleb lihtsalt üles leida.

Põhimõtteliselt on Ida-Virumaa linnu tabanud samad probleemid, mis tabanud lugematuid monolinnu postkommunistlikus Ida- ja Kesk-Euroopas. Kriisideni nende linnade majanduselus on viinud terve hulk põhjuseid, alates väikese konkurentsivõimega toodangust, endiste suurettevõtete vananenud ja amortiseerunud sisseseadest kuni rentaabluse seisukohalt liiga suurte tootmiskuludeni. See omakorda on viinud ka tööjõulise elanikkonna ja kvalifitseeritud tööjõu väljavooluni sellistest piirkondadest, mis on osutunud hiljem selle majanduslikku arengut pidurdavaks teguriks, mille üle kaebavad ka paljud ettevõtjad.

Monolinnade tööturu kitsas profiil on tekitanud Ida-Viru linnade sarnastes piirkondades ulatusliku, paraku ka pikaajalise tööpuuduse probleemi, millel on samuti kohalikule elule väga halvad tagajärjed. Muuhulgas ahendab see maksubaasi ning nõuab selliste regioonide ulatuslikku doteerimist riigieelarvest (rääkimata sotsiaalsetest probleemidest, mida see kõik on kaasa toonud). Kui kuulata mõnede Ida-Viru linnajuhtide sõnu, siis võib jääda ekslik mulje, et nende probleemides ongi valdavalt süüdi keskvalitsus, kes sealseid omavalitsusi piisaval määral ei doteeri, ehkki Ida-Virumaa on selle poolest olnud viimastel kümnenditel võrreldes teiste Eesti ääremaadega eelisolukorras.

Hiina filosoof Laozi on õpetanud, et anna inimesele kala ja ta saab päevaks söönuks, aga õpeta ta kala püüdma ja tal on kogu elu kõht täis. Valitsuse dotatsioonide asemel vajab Ida-Virumaa pikemas perspektiivis siiski põhjalikult formuleeritud tulevikuvisiooni. Siin võib positiivsena esile tõsta selleteemalist diskussiooni, mida oleme viimasel ajal saanud jälgida meedias, aga ka näiteks möödunud nädala laupäeval Narvas peetud [eel]arvamusfestivalil ning kus on esile kerkinud mitmesuguseid ideid, mida Ida-Viru tulevikuga peale hakata.