Daniel Pipes

FOTO: Postimees.ee

Ajal, mil Euroopa valitsused lükkavad kinni väravaid, et tõkestada illegaalsete Lähis-Ida sisserändajate tee, kerkib küsimus: kus oleks süürlastel ja teistelgi võimalikult kodumaa lähedal leida turvalist varjupaika ja töödki? Vastus on ilmselge, kuigi seda nii harva soovitakse välja öelda: Saudi Araabias ja teisteski jõukates araabia šeigiriikides.

Üle miljoni migrandi, kes möödunud aastal paatide, rongide, busside ja autodega ning omaenda jalgade jõul põhja poole Euroopasse jõudsid, panid tõsiselt proovile nii selle maailmajao võimekuse kui ka hea tahte. Migrantide tohutu arvuga tekkinud probleeme süvendasid kuritegevuse ja haiguste kasv, soovimatus assimileeruda, püüd kehtestada islami õiguskorda ning sellised äärmuslikud teod nagu Kölni taharrush (massiline seksuaalne ahistamine) ning Pariisi ja Brüsseli rünnakud.

Kõigele sellele vastukaaluks kogusid jõudu populistlikud ja fašistlikud parteid, näiteks Rahvusrinne Prantsusmaal ja Jobbik Ungaris. Eurooplaste meeleolu on nii tõsiselt muutunud – mida näitasid ilmekalt märtsikuised valimised Saksamaal –, et illegaalseid sisserändajaid pääseb edaspidi Euroopasse üsna kindlasti palju vähem, isegi kui nad üritavad kasutada uusi marsruute, näiteks Itaaliat.

See tähendab, et tekib väga palju inimesi, kes tahaksid Euroopasse pääseda, aga ei pääse. Euroopa Liidu voliniku Johannes Hahni sõnul ootab «20 miljonit põgenikku Euroopa lävel [...] 10–12 miljonit Süürias, viis miljonit palestiinlast, kaks miljonit ukrainlast ja umbes miljon Lõuna-Kaukaasias». Aga see on alles algus: ma julgen siia lisada veel tohutul arvul liibüalasi, egiptlasi, jeemenlasi, iraaklasi, iraanlasi, afganistanlasi ja pakistanlasi – ning lisaks poliitilistele põgenikele ka majanduspõgenikud. Ühtekokku võib muslimite arv, kes on valmis kodumaalt lahkuma, kergesti saada võrdseks ELi enda 510 miljoni elanikuga.

Kuhu nad siis saaksid minna? On olemas üks lähedal asuv ja ihaldusväärne Euroopa alternatiiv, isegi nii ihaldusväärne, et välismaalased juba moodustavadki ligemale poole sealsest elanikkonnast. Need on kuus Pärsia lahe äärset riiki: Bahrein, Kuveit, Omaan, Katar, Saudi Araabia ja Araabia Ühendemiraadid. Keskendugem siin Saudi Araabia kuningriigile, mis on neist kõigist suurim nii pindala, rahvaarvu kui ka majanduse mahu poolest.

Saudi Araabia on eriti sunniidi muslimitele mitmes mõttes ainulaadselt ligitõmbav. Alustuseks võib nentida, et seal, Mekast veidi ida pool Minas, on juba olemas 100 000 väga kvaliteetset ja tühjalt seisvat klaaskiust telki, mis võivad majutada ligikaudu kolm miljonit inimest. Tulekindlaid, ventilatsiooni, tualettruumide ja köökidega telke kasutatakse aastas ainult viie päeva jooksul, mil neis elavad hadžile saabunud palverändurid.

Põhjapoolsete Euroopa riikidega võrreldes on Saudi Araabial mitu eelist: geograafia (palju lähemal), kliima (palav), keel (araabia), majandus (lakkamatu tööjõuvajadus), õigussüsteem (väga tuttav), religioon (islam, ainult islam).

Kultuuriliselt on paljudele sunniitidele Saudi Araabia tõsised piirangud märksa talutavamad kui lääneriikide ilmalik keskkond. Saudi Araabias võib muslim tunda rõõmu ühiskonna üle, kus on lubatud polügaamia, lapsabielud, abikaasa peksmine, naiste ümberlõikamine ja pea maharaiumine ning orjade pidamise ja aumõrvade eest saab leebelt karistada.

Samuti on Saudi Araabias muslimil pingutamata võimalik vältida sellised haram- (keelatud) asju nagu sülekoerad, sealiha ja alkohol, laenuintressid, loteriid ja kasiinod, valentinipäev, paljastavates rõivastes naised, kohtamised ja stripiklubid, geibaarid ja geiabielud, narkokultuur, võimalus avalikult väljendada islamivastaseid seisukohti.

Pärsia lahe riike on taunitud selle eest, et nad pole vastu võtnud «ühtainumastki» Süüria põgenikku. Ometi kinnitavad Saudi Araabia võimud, et on vastu võtnud 2,5 miljonit süürlast. Kuidas niisugust erinevust seletada?

Ühelt poolt saudid valetavad. Kuid teiselt poolt ei ole Pärsia lahe äärsed ja teisedki araabia riigid, näiteks Iraak, Jordaania, Liibanon ja Süüria, kunagi kirjutanud alla 1951. aasta pagulaskonventsioonile, sest nad ei ole nõus konventsioonis ette nähtud pagulasseisundi laiendamisega palestiinlastele. Seepärast ei kasuta nad ka sõna «pagulane», mis viitab millelegi püsivamale, vaid sõna «külaline», millel on selgelt ajutine iseloom ja mis eeldab tagasipöördumist oma koju.

Kui palju süürlasi on Saudi Araabia siis vastu võtnud? Üks uurimus, mille võttis ette Lori Plotkin Boghardt Washingtoni Lähis-Ida poliitika instituudist, hindab nende arvu napilt kuuekohaliseks, ligikaudu 150 000 peale. Seda on imevähe võrreldes enam kui nelja miljoniga Türgis, Liibanonis ja Jordaanias – ning pelgalt viis protsenti sellest, mida oleks võimalik majutada Mina suurepärastes telkides.

Tõsiasi, et jõukad araabia riigid pole just tõtanud avasüli sunniidi muslimeid vastu võtma, näitab mõndagi nende isekuse ja silmakirjalikkuse kohta. Sellist tõrksust ei tohiks heaks kiita: valitsustel ja pagulasorganisatsioonidel on viimane aeg keskenduda Euroopa asemel neile araabia riikidele, mis suudaksid suhteliselt hõlpsasti vastu võtta ja majutada oma meeleheitel usuvendi ning neile töödki pakkuda.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane