Tiina Kaukvere: kes hammustas Tsahknat?

Hiljuti osalesin ühel rändekriisi ümarlaual, kus arutati, kuidas võtta maha ühiskonnas levivat viha ja paanikat pagulaste suhtes, kes siia õieti veel jõudnudki pole. Kohal olid ka poliitikud, kes pidid nentima, et kui pidevalt korrutada, et meie võtame vastu AINULT 550 inimest, kelle toetusi tuleb tublisti kärpida, siis ei olegi võimalik kujutada sõjapõgenikke muud moodi kui suurt kampa muidusööjaid. Mida vähem neid meie kukile elama tuleb, seda parem.

IRLi juhist ministrit Margus Tsahknat kohal ei olnud. Ega see poleks ka midagi muutnud. Margus Tsahknat ja tema parteid muudaks vaid see, kui nende toetus ei kihutaks allamäge nagu rööbastelt sõitnud rong. Eks ole ju tema viimased avaldused kannustatud sellest teadmisest. Veidi on kahju sotsiaalkaitseministrist, kes reitingu nimel on sunnitud ise tegelema hirmutamisega. Juba kinnistunud hirmu pealt on alati lihtsam poliitprofiiti teenida kui hakata vastuvoolu ujuma.

Nii teataski minister, et «kätt, mis sind toetab, ei ole tark hammustada», kui selgus, et Eestisse toodud sõjapõgenikest kaks on vaidlustanud kohtus oma staatuse. Sisusse süüvimata näib tõesti, et tänamatud on asunud endale paremaid tingimusi välja kauplema.  

Esimene Leetu ümber paigutatud põgenik, keda pidulikult tervitati, andis kohe riigi kohtusse, peab Tsahkna paslikuks meenutada, ning kirjutab siis südamerahuga, et üheaastase elamisloa andmine olevat Eesti poliitika, kuigi see tegelikult nii ei ole. Loomulikult ei jäta ta kasutamata võimalust lisada, et tänu IRLile on karmistatud põgenikepoliitikat, «võttes ära üleliigsed sotsiaaltoetused ning kehtestades konkreetsed nõuded, mida Eestisse asunud põgenikud peavad järgima».

Lõpuks vajutab sotsiaalkaitseminister oma kirjutisele pitseri lausega, et Eesti on tänaseks Euroopas üks eesrindlikumaid riike, kes on põgenike abistamisse panustanud. «Arvan, et tuleb nüüd hoogu pisut maha tõmmata.»

Tegelikult teab minister suurepäraselt, et põgenike kohtusse pöördumise taga on ÜRO pagulasameti lepingu alusel varjupaigaotsuseid analüüsiv Eesti Inimõiguste Keskus. Et seaduse järgi on eksinud hoopis politsei, kes pole seni kaalunud ühegi inimese puhul kolmeaastast elamisluba ja pagulasstaatust. Antud on aastane elamisluba ehk täiendav kaitse, kuna siis on menetlus lühem. See pole aga õige ja praktikat tuleb muuta, tunnistab politsei. Tuleb välja selgitada, kas inimest kiusatakse isiklikult sõjariigis mingil põhjusel (nt poliitiline või ühiskondlik tegevus) taga, sest selline inimene väärib pikemat kaitset.

Vaenust või hirmust pimestatud saavad ilmselt nii «sotsiaalkaitse»ministri kommentaarist kui ka sellest arvamusloost kütet juurde. Loodan aga, et enamik näeb populistlikke püüdlusi läbi – kukkuv reiting on selle tõestuseks.

Paratamatult kaotavad paremkonservatiivid rändekriisi ajal valijaid parempopulistidele, aga Margus Tsahkna ei mõista, et võistlus populistidega nende endi vahendeid kasutades on ette kaotatud – hirmu levitamises ületavad uued parempopulistid paremerakondi niikuinii.

Mõtlemisainet on siin aga kõigile: kui paljud poliitilised avaldused on ikkagi tagamõtteta ja siirad? Kui paljud räägivad seda, mida inimesed parajasti kuulda tahavad, ja mis poliitikat need tuulelipud tegelikult ajavad?