Jarmo Virmavirta: euroga liitriigi poole

Jarmo Virmavirta Foto: Egert Kamenik

Nagu tuhanded teisedki soomlased, võtsin uue aasta vastu Tallinnas. Juba kümnendat korda järjest. Algusaastatel pidutsesin Estonias ballil, smoking seljas, ükskord koguni Kadrioru lossis. Nüüd on Eestis euroopastutud televisiooni tingimustel, rahavalikult. Peaosas oli euro, millele Euroopa kultuuripealinn ehitas lavakujunduselemente. Suurim neist on kaubanduskeskus Solaris.

Tere tulemast koos meiega kinni maksma kreeklaste ja teiste pillajate magusat elu, ütlevad paljud soomlased hõimuvelledele. Eesti otsus euroga liituda oli tehtud headel aegadel, enne ELi otsust anda raiskajatele toetust. Ajaloo kogemuste valguses oleks vähemalt kreeklaste käitumist saanud siiski ennustada. Mitte sadu, vaid tuhandeid aastaid on Kreeka elanud teiste Vahemere maade rahakoti peal. Nii on olnud ja nii saab alati olema, oleks öelnud Mika Waltari Sinuhe. Igal euroriigilgi on ajalugu, mida oleks hea tunda ja tunnustada.

Pärast euro kasutusele võtmist on Eesti läänestunum kui ükski teine Põhjala riik. Soome pole NATOs, Rootsi NATOs ega eurotsoonis, Norra pole ELis ega eurotsoonis. Norralased kaitsevad oma naftaeksporti ning rootslased panku, mis on küünarnukkideni sees ka Iirimaa muredes.

Eestile on sammud lääne poole olnud vältimatud verstapostid idast eemaldumiseks. Nõukogude okupatsioonist räsitud maa jaoks oli iseenesest mõistetav, et uus suund vajas mitmekordset kinnitust. Kõik on õnnestunud lugupidamist väärivalt hästi, ehkki sooviksin, et meenutataks seda, millele Eesti taasiseseisvumine tegelikult tugines. NLi täielikust ummikusse jooksmisest tähtsamgi oli rahva vabadussoov, mis elas vaikselt, ent kindlalt üle kõik rasked aastakümned. See on Eesti tõeline ime, millest oleks õppida ka naabritel. Aga kes seda euro valitsemise ajal enam meenutab?

Euro tulekule järgneb argipäev. Riigieelarve on kiiduväärses korras, aga see seisund pole meediale huvitav. Kuldaega esindavad Šmigun ja Veerpalu, Eurovisiooni lauluvõidudki on ajalugu, aga uusi tegijaid ei paista. Meedia juhitud maailmas oleks neid siiski hädasti tarvis.

Eesti eurovalmidus on tekitanud vaimustust kõigi maade rahandusministeeriumides. Palku on kärbitud kindla käega, sama hästi kui ilma vastuväideteta. Ometi pole rahvas tulnud tänavatele. Sellisest rahvast unistab kahtlemata ka Soome rahandusministeeriumi tippametnik Hetemäki, kes on teinud Soomele riigi kulutuste kärpimise plaani. See ei õnnestu aga nii lihtsalt nagu Eestis. Kevadistel valimistel on oodata suuri muutusi. Kui soomlane vaid leiab oma autole mugava parkimiskoha, siis on ta palju varmam osalema tänavameeleavaldustel kui eestlane.

Aga isegi euromündil on kaks poolt. Eesti riigil võlgu pole, aga eramajapidamised on kõrvuni võlgades. Rootsi pangad muutusid autokaupmeesteks, kui liisitud masinad neile kätte jäid. Tallinna ümbruskonnas saab eramajugi naeruväärselt madala hinnaga, enne kui loodetav euroõnnistus hindu kergitama hakkab. Enne riigikogu valimisi peab olukorda stabiilsena hoidma. Oleks kurb, kui rahva reaktsioon oleks vähene osalemine valimistel.

Eesti majanduse dieet on olnud võimalik tänu sellele, et riigis pole euroopalikku ametiühinguliikumist ega opositsiooni. Üksnes õpetajad seisid palkade vähendamisele vastu ja valitsus arvestaski nendega. See räägib ka hariduse väärtustamisest, mis on austusväärne. Teiseks on opositsioon ennast ise kohitsenud oma ebamääraste Vene-suhetega. Isegi ajakirjandus esitab valitsusele vaid näilikke väljakutseid, sest mitte ükski leht ei taha saada endale Edgar Savisaare toetaja silti. Eestis lüüakse silte kergelt, oleme ju soomeugrilased. Soome ja Eesti on ainsad maad maailmas, kus kadedus on sugutungistki tugevam.

Muidugi ei ela Eesti mingis hääletu alistumise ajastus, aga nõukogulikku näeb poliitilises kultuuris rohkem, kui oleks uskunud. Tõelist vastasjõudu praegusele valitsusele ei ole. Ega see väga euroopalik pole, euroopluse tuum on ju eri arvamustel olemises.

Teisalt on kogu Euroopa Eestiga samal teel. Ühine raha pole pelk paber, vaid toob kaasa ühtse majanduspoliitika. Valikuvõimalusi on vähe ja oleme teel liitriigi poole. Hoog on suur, kui just uut majanduskatastroofi ei tule. Väikestel on vaid kaks võimalust: olla sees või väljas. Sees olemisest on olnud rohkem kasu kui sadamakaile lehvitama jäämisest.