Olev Remsu: üherahvuseline riik on teostatav vaid etnilise puhastusega

Kirjanik Olev Remsu Foto: Erakogu

Eestimaa vajub ikka sügavamale ja sügavamale populismisohu, nendib kirjanik ja kolumnist Olev Remsu, vaadeldes viimaseid arenguid siinses poliitikas.

Mul oleks pakkuda idee, kuidas utoopia tegelikkuseks teha. Eeskuju võiks võtta tarkadelt juutidelt. Neil saab teatavasti juudiks õppida, selle asja nimetus on heebrea keeles giyur, juudiks saanu siis vastavalt ger. Nii et kui saame vormistatud eestlase kriteeriumid, siis avame koolid. Huvitav, kas EKRE ja Kristiina Ojuland tunnistaksid eestlaseks inimese, kes on selleks õppinud?

Päikesepaistelise tuleviku kuulutamine ongi populismi üks teostusi. Praegu valitseb paratamatus, praegu elame viletsalt, ent viieteistkümne aasta pärast oleme Euroopa viie rikkama riigi hulgas. Huvitav, kas selle lubaduse andjat Andrus Ansipit, nagu ka eespool nimetatud Margus Tsahknat, ootab Nikita Hruštšovi saatus. Või tohib tühje sõnu tuulde loopida niipalju, kui heaks arvatakse?

Praegu peame me olema NATO kilbi all, otsekui lunima julgeolekut, aga EKRE ehitab Suur-Eestit, siis saame ise hakkama, on kunagise laulumehe Mart Helme leitmotiiv. Ootan, millal tullakse välja oma aatomipommi valmistamise ideega, Sillamäe-kandis on maa all kindlasti sorts uraani alleski. Reaalsusest ei hooli ka meie järjest vaesestuva naaberriigi president, tema peab ennast eshatoloogiliseks päästjaks, kes taastab Suur-Venemaa. Ja oi, kuidas see rahvale meeldib! Mida vaesemaks riik jääb, seda populaarsemaks päästja saab. Putini ja Helmede kavatsuste sarnasus paistab selgelt silma.

Toome veel näiteid paratamatuse vastu ülesastumisest. Püüd muuta väljakujunenud keelesituatsiooni Eestis, panna venelased kähku eesti keelt rääkima. Püüd hakata kõige kümne küünega vastu tänaseks välja kujunenud seksuaalmoraalile, otsides selle nimel sobivaid piiblitsitaate ja paralleele kaugest ajaloost, samuti klapitada oma versiooni bioloogia aabitsatõdesid.

Niisugused nähtused on fataalses isemuutumises, ei hooli kärast, mis nende ümber tehakse. Tundub, nagu tahetakse sündivale lapsele käsi ette panna. Loomulikult jääb igale inimesele õigus kuulutada oma kõlbelisi eelistusi. Ent kui väga range olla, kui tajuda paratamatust, siis tuleb tunnistada, et me ei tea sedagi, kas praegu seksitakse rohkem või vähem, kas seda tehakse teistmoodi kui mingitel minevikuperioodidel, ei tea, kui palju ja kuidas seda tehakse tulevikus, ainus asi, mida me võime teatud tõekindlusega väita, on see, kui palju seksist räägitakse. Jah, praegu on see asi avalikum kui mõni aeg tagasi. Ja nagu poliitika puhul, leidub moraaliapostlitegi hulgas inimesi, kes ajavad segi nähtavuse ja olemuse.