Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Helen Cheyne: peidetud rasedus ehk miks mõned naised ei tea sünnituseni, et on lapseootel (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: SCANPIX

Iga naine teab, kui ta on rase - tegemist on «kurikuulsa faktiga», mis on nii iseenesestmõistetav, et ei vajaks kohtus tõendamist, kirjutab Stirlingi ülikooli ämmaemandauuringute professor Helen Cheyne veebiväljaandes The Conversation.

Ühiskonnas, mis ei kannata ebakindlust, pakuvad meile huvi ja segadust juhtumid, mis vastandavad meie kollektiivset arusaama võimalikkusest. Pealkirjad nagu «Lapse sünd tuli šokina Afganistanis missioonil olevale sõdurile» või «Mul tekkis suur vajadus punnitada ja siis tuligi pea välja» võetakse vastu uskumatuse ja skeptitsismiga. Sellest olenemata pole «peidetud raseduse» – tuntud ka kui «raseduse eitamine» – juhtumid eriti haruldased. Hinnanguliselt juhtub see ühel korral igast 2500 rasedusest, mis tähendaks Ühendkuningriigis igal aastal umbes 320 juhtumit või potentsiaalset pealkirja peaaegu iga päev.

Nende juhtumite korral puudub naisel igasugune teadmine oma rasedusest ning neil esinevad vaid üksikud harilikud sümptomid, kui sedagi. Ebakindlus raseduse diagnoosi suhtes pole tavatu. Kuigi praegu saab rasedust kahtlustav naine hankida poest kõrge täpsuse tasemega rasedustesti, siis ajalooliselt ja isegi üsna hiljuti ei olnud rasedust lihtne kinnitada. Märke ja sümptomeid ei kirjeldatud diagnostiliselt, vaid öeldi pigem «võimalik» või «küllaldaselt tõenäoline».

Raseduse sümptomid

Kui rasedusest teadlik olemist saab nüüd pidada kurikuulsaks faktiks, siis millised on sümptomid, mille tunneks ära iga naine? Kuidas on võimalik neid ikkagi mitte märgata, kahtlused kõrvale heita või põhjendada millegi muuga?

Menstruatsiooni ärajäämine on kõige tavalisem varane raseduse sümptom. On aga mitu põhjust, miks naistel ei pruugi regulaarselt menstruatsiooni olla, sealhulgas meditsiinilised põhjused ja tegurid, näiteks halb toitumine või stress. Menopausile lähenevatel naistel on menstruatsioon tõenäoliselt ebaregulaarne ning mõnel naisel puudub rasestumisvastaseid tablette võttes menstruatsioon täielikult. Vastandlikult võib ka raseduse ajal toimuda menstruatsioonisarnast veritsemist (iga rase naine, kes kogeb raseduse ajal vaginaalset veritsemist, peaks konsulteerima arstiga), millele puudub küll selgitus, aga seda võib kogeda umbes 1 protsent naistest.

Hommikune iiveldus on meedias ja filmides kõige harilikum näidatav raseduse sümptom, mida kogeb umbes 70 protsenti rasedatest naistest, kuid erineb suuresti tugevuses ja kestvuses, mistõttu võib seda pidada ka mitme muu olukorra poolt põhjustatuks.

Kaalutõus on veel üks tavaline sümptom. «Keskmine» rase naine võtab eeldatavasti juurde umbes 12,5 kilo, ent see on väga individuaalne näitaja ning sõltub ka kultuurilistest ja etnilistest erinevustest. Paljudel naistel esineb kaalutõusu ja vööümbermõõdu suurenemist ka menopausi ajal. Lisaks on kaalutõus igas vanuses kergesti selgitatav: näiteks lohutussöömise või stressi tulemusena.

Ema ja loote toitumissuhe on keeruline. Naised, kel on (tahtlikult või mittetahtlikult) piiratud toitumisharjumused, võivad raseduse jooksul kaalus väga vähe juurde võtta ning beebi kaal jääb ikkagi normaalsuse piiridesse. Raseduse ajal kehva toitumisega emade lastel võib olla aga pikema aja jooksul tekkivaid terviseprobleeme. Igal juhul on tegemist sümptomiga, mida pole raske tähele panemata jätta.

Enamik naisi tunneb 18. ja 20. rasedusnädala vahel esimesi loote liigutusi. Varajast liikumist on sageli kirjeldatud kui võbelust, mida võib algul segi ajada puhitusega. Loote liigutused muutuvad kasvades tugevamaks ning naistele öeldakse, et liikumist peaks olema tunda kuni sünnituse alguseni ja hiljemgi. Nende naiste jaoks, kellel laps on kõhurabeleja ja tema tegevus on välja paista, on raske mõista sellise eksimise võimalust, kuid salajase raseduse juhtumid, mille kohta on teatatud loote liikumise puudumist, näitavad vastupidise võimalikkust.

Kuidas see juhtub?

Peidetud raseduse selgitamiseks on välja pakutud mitmeid füsioloogilisi ja psühholoogilisi teooriaid. Kuigi peidetud rasedus võib sagedamini esineda naistel, kel juba on mõni vaimse tervise häire, pole paljude juhtumite puhul tõendeid, et naisel on mõni eelnev vaimse tervise häire, mistõttu jääb peidetud raseduse põhjus teadmata.

Uudistesse jõudvad juhtumid kirjeldavad enamasti õnneliku lõpuga lugusid, kuid olenemata raseduse füsioloogilisest normaalsusest, on teadmatus oma raseduse kohta talle (ja lapsele) nii füsioloogiliselt kui psühholoogiliselt ohtlik.

Kõigi naiste jaoks tähendab rasedus muutuste aega ja valmistumist emaks saamiseks. Emaduse reaalsus võib küll kõiki naisi ikkagi üllatada, kuid oma rasedusest mitteteadvad naised saavad ootamatust emadusest kindlasti sügavama šoki, millest võib olla väga keeruline üle saada.

Nende naiste puhul puudub ka sünnituseelse hoole võimalus, mistõttu ei saa märgata komplikatsioone ning nad võivad jätkata suitsetamist ja alkoholi tarbimist, teadmata kahjust, mida nad tekitavad. Peidetud rasedusega naiste puhul on tüüpiliseks see, et otsitakse arstiabi kõhuvalu tõttu. Mitmed aga sünnitavad oskustega abiliste juuresoluta, mis seab ohtu nii ema kui lapse elu.

Mustemad tagajärjed

Peidetud raseduse mõistmisel ja tõlgendamisel on ka tumedam külg. Ajalooliste juhtumite uuringud on kirjeldanud seaduslikke tagajärgi naistele, kes sünnitasid üksi juba surnud või peatselt pärast sündimist surnud lapse. Naiste väiteid peidetud raseduse kohta peeti sageli valedeks, kuigi meditsiinilises kirjanduses oli seisund juba tuntud. Neid naisi võidi süüdistada vastsündinu tapmises.

Mona Rautelin on kirjeldanud selliseid juhtumeid mineviku Soomest ning tänapäeva Euroopast ja Hiinast, kus «kurikuulus fakt», et naised teavad, kui nad on rasedad, on viinud vastsündinu tapmise süüdistusteni. Hiljutine uudislugu Ameerikast, milles naine väitis, et ta laps sündis pärast varjatud rasedust surnult, lõppes vangistusega vastsündinu tapmise eest.

Varjatud ja peidetud raseduse füsioloogia ja psühholoogia on erinevad ning mõlemad on keerukad. Seisundid võivad aga harvade ja traagiliste juhtumite puhul olla eristamatud. Sünnituse osas on palju ebakindlust ja isegi tänapäeval võivad paljud pealtnäha lihtsad raseduse aspektid jääda mõistmatuks. Kuigi me võime neid uudislugusid jätkuvalt uskumata lugeda, peame tagama, et austame ja kaitseme nende ootamatute lugude taga peituvaid naisi.

Märksõnad

Tagasi üles