Reisihuviline Erki Loigom kirjutas möödunud nädalal ilmunud loos Kagu-Aasias Mekongi ääres asuvatest Vietnamist ja Kambodžast ning jätkab reisiloo teises osas jõe teiste piirkondade elanike eluolu kirjeldamist.
Erki Loigom: kuidas elatakse Mekongi jõe kallastel?
19. mai 2016, 14:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Loe reisiloo 1. osa siit: Odavast Vietnamist ohtralt lapstööjõudu kasutava Kambodžani
Kambodžast põhjas asub Laose Demokraatlik Rahvavabariik. Kindlasti tahaks kohalikud teiega enamgi rääkida, kuid valitsev kommunistlik partei on teatud teemadel inimeste suud lukku pannud.
Kuigi Laos paistab samuti negatiivselt silma teisitimõtlejate ja hõimurahvaste juhtide pikkade vangistustega, korruptsiooni ja loodusvarade arutu kasutamisega, siis siin üldiselt ka negatiivne kuvand lõpeb. Siinkirjutajale on Laos kindlasti selle maanurga meeldivaim maa, mis rahvarikaste ja lärmakate naabrite kõrval tundub oma mõnemiljonilise mägise maa peale laialihajunud elanikuga vaikne ja rahulik riik. Isegi riigi pealinn Vientiane meenutab rohkem Tartut kui Tallinna ja on tutvuse alustamiseks Laosega igati sobiv paik.
Linn on viimaste aastatega saanud palju lihvi – maju ja rajatisi on renoveeritud, teed on saanud asfaltkatted, loodud on uhke jõeäärne ala ja putitatud on kümneid pühakodasid ja -paiku. Vientianes on maailmas ilmselt ainus kommunistlik stuupa, mis erinevalt tavapärastest budistlikest jumalustest kajastab seltsimeeste saavutusi viimase poolsajandi jooksul. Stuupa tippu ehib viisnurk.
Veel kümmekond aastat tagasi olla Vientiane olnud tolmune kruusateedega küla. Sarnaselt Vietnamiga ei jõudnud Laose kommunistid läbi viia kollektiviseerimist, saades aru selle mõttetusest ja seetõttu on riigis omalaadne, vaid sõnades kommunistlik riigikord. Suurel määral on lubatud eraomand ja täielikult puuduvad piirangud uskude praktiseerimisele. See on lubanud laodel suhteliselt vabalt toimetada, kuid korruptsiooni tohutu ulatus ei ole lasknud riigi potentsiaalsetel rikkustel hakata tööle kodanike huvides.
Seeläbi näeme Vientiane tänavatel palju neljaveolisi luksusautosid, kuid maapiirkondades elatakse külade kaupa puulehtedest ja roigastest tehtud hoonetes. Eriti nukker on olukord mägedes elavate rahvastega, keda madalal elavad laod otseselt ahistavad ja represseerivad.
Kuulsaim rahvusrühm, kes kunagise kodusõja perioodil sattus Ameerika Ühendriikide sunnil neid võitluses kommunistidega toetama, hmongid, on täna ilma haridusest kui mis tahes muust riigi poolt vähesestki pakutavast.
Mägirahvaste külad asuvad eemal tsivilisatsioonist, nende juurde pääseb tavaliselt vaid tunde matkates, kuid soovitan selline matk kindlasti ette võtta. Hõimuinimesed on üldiselt valgete suhtes väga sõbralikud ja ilma ülemääraseid komplekse tundmata soovitan kaasa võtta jagamiseks näiteks medikamente.
Laod ise üldiselt mägirahvaste olukorrast väga rääkida ei soovi, peegeldades sellega valitsuse pikka viha ja seisukohti antud küsimuses.
Laos erineb naabritest ka looduse poolest. Suurem osa riigist on mägine ja kaetud metsaga, mis muudab ligipääsud riigi asulatele üsna keerulisteks. Küll aga on 8-10- tunnine bussisõit Vientianest põhjas asuvasse endisesse pealinna Luang Prabangi meeldejääv kogemus.
Fotograafidele pakub Laos palju tegevust. Luang Prabangist on palju kirjutatud. Kuigi turistide hulgas ülipopulaarne, on see linnake Mekongi kaldal suutnud hoida prantsuse koloniaalajast ja laode kuningriigist pärit rahulikku ja religiooniga segatud hõngu. Asjakohane on lause kohalikust brošüürist, mis soovitab linnas veeta alati plaanitust mõne päeva kauem.
Laost soovitan külastada inimestel, kes hindavad rahulikumat kulgemist, tunnevad huvi ajaloo vastu ja kelle jaoks on suurem kirg näiteks budism ja loodususundid. Lähima ajaloo vaatenurgast on Laos olnud naabrite tõmbetuules ja näiteks Vietnami sõjas pommitati riiki enam kui Vietnami ennast ja täna annavad sellest tunnistust ulatuslikud alad riigi ida- ja põhjaosas, kus liikumine on eluohtlik. Kahjuks kannatavad lõhkemata väikeste pommide tõttu enim kohalikud lapsed, kelle jaoks õunasuurused kerad on tulus vanaraud, kuid ka eluohtlik meenutus lähiminevikust. Laos on maailma enim pommitatud riik ja seetõttu ei ole suhtumine Ameerikasse ülearu positiivne.
Mekongi suudmeala
Taist ja Myanmarist pikemalt kirjutama ei hakka. Esimest on külastanud ilmselt kümned tuhanded eestlased ja teises pole siinkirjutaja lihtsalt veel käinud. Küll aga tuleks mõni rida pühendada Mekongi suudmealale Lõuna-Vietnamis, mis eristub ülejäänud Vietnamist ja muudab Mekongi delta omaette riigiks riigis.
Kunagi kuulus see maa-ala khmeeridele ja Kambodžas on isegi jõude, kes on proovinud seda juppi viljakat maad naabrilt tagasi nõuda. Enne suubumist Lõuna-Hiina merre moodustab hargnenud jõgi ligi Eesti suurusel maa-alal tuhandetest omavahel ühendatud kanalitest loodud võrgustiku, mille kallastel toimuvat dikteerivad tõusud ja mõõnad. Laevatatav vesi pakub end kasutamiseks väga varastel hommikutundidel ja seetõttu saab piirkonnale ainuomaseid ujuvaid turge külastada just päikesetõusu ajal.
Samuti on deltas lugematu hulk väikesi riisitehaseid, kus saab põhjaliku ülevaate, miks mõni riisisort on punane ja teine must ning mida kujutab endast valge riis. Mekongi delta annab kolm saaki aastas, olles sellega Vietnamile oluline toiduallikas ja ekspordivõimalus. Kuid viibides deltas mõne aja, saab ka väliskülaline aru selle piirkonna erinevusest muu Vietnamiga – elu on uskumatult tihedas seoses jõega. Seetõttu on vägagi mõistetav alamjooksul elavate vietnamlaste ja khmeeride mure jõe tuleviku osas.
Laos ja Hiina, aga ka Myanmar hiinlaste utsitamisel, proovivad jõevood panna elektrit tootma suurte tammide abil, mis võivad Mekongi toimimist muuta pöördumatult. Kahjuks on korruptsioon piirkonnas nii mõjuvõimas, et illegaalsel teel saadavad kipid, dongid ja bahtid kipuvad varjutama selle unikaalse piirkonna püsimajäämist. Seetõttu soovitan Kagu-Aasiat külastada nii kiiresti, kui on võimalik.
Tai kahjuks maadleb juba täna islamiterroriga, muud riigid on sellest nuhtlusest veel puutumata ja reisisellidele väga turvalised. Kui kõhuhädad välja arvata.