Kirjanik Enn Vetemaa kirjutab, et surijate kannatuste eksponeerimine võrdub terroriga.
Tellijale
Enn Vetemaa: vähihaigete agoonia koht pole suitsupakil (11)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma imestan, miks meie tervise eest seisjad ei nõua senini veel hea vana brändi või Iiri viski pudeli siltidel enese poolsurnuks oksendajate portreid. Viru Valge pudelilt võiks meile vastu vaadata aga mõni eriti raskes pohmakas ägiseja. Miks ei olda ses osas järjekindlad?! Ja üldse, riik jagab narkomaanidele tasuta süstlaid, kusjuures mõne ausa maksumaksja meelest oleks mõistlik neil kuraditel kõigil kärvata lasta! Kus siin loogika?
Kaasajal on tõesti saavutatud suurt, koguni väga suurt edu suitsetamisest loobumises. Seda eriti meeste seas. See näitab, et meist hakkab saama normaalne kultuurriik, mille kodanikud sõidavad aina rohkem jalgrattaga, teevad tervisejooksu ja pühendavad tähelepanu dieedile. Oma artikli lõpuosas soojendavad Postimehe kirjutise autorid end mitte just päris oma lõkke man, seejuures väites, et nad on näiteks Austraalias uusi sigaretikarpe auditooriumites testides tõdenud surijate piltide eksponeerimise suurt mõju kohalviibijaile. Usun seda täiesti. Need ajavad tõesti hirmu peale. Kui see mõju oleks sedavõrd suur, et just tänu neile päästetaks mõni inimelu, siis kannataksime küllap kõik kolepildid välja ega viriseks.
By the way, praegu on kurb mõelda sellelegi, et kindlasti kõrge IQga asjamehed peavad oma väärt aega ja ajusid vaevama üsna kasutult. Siinkohal meenub mulle Swift, kes kirjeldab oma «Gulliveri reisides» briti väärikaid akadeemikuid, kes tõestasid pikkade uuringutega veenvalt ära, et pimedus tekib «peamiselt just valguse puudumisest».
Kas kaasajalgi ei tegelda mõnevõrra analoogsete probleemidega?! On mul ehk oma arvamusekese lõpetamiseks ka midagi trööstivat lisada? Noh, midagi ikka. Nimelt seda, et inimene harjub ju kõigega; seda tõestavad peaaegu igal õhtul telemehed, kes ei väsi meile ränki liiklusõnnetusi demonstreerimast. Paljud – inetu küll! – haigutavad aga juba nende peale.
Ent veel üks veel nutikam soovitus on mul varuks. Tutvustan seda ja annan teada, et minu tuttavate hulgas on ikka suitsetajaid ka. Kirglikkegi. Ja eakamaile neist on soovitanud doktorid koguni suitsetamisest mitte järsult loobuda. Esimese Eesti Vabariigi aegadel polevat peetud viisakamas seltskonnas heaks tooniks käkrus ja tubakapuru nõristavate suitsupakkide taskus kandmist. Kasutati portsigare. Lihtne, eks! Ehk tulevad sigaretietüid ja portsigarid tulevikus taas moodi. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.