Tuul Sepp: kas kliimamuutuste negatiivses mõjus kahtlejatele peaks sõna andma?

Tuul Sepp Foto: Erakogu

Aprilli lõpus sai Londoni kuulus päevaleht The Times manitseva kirja lordide koja esindajatelt eesotsas zooloog John Krebsiga, kus ajalehele heideti ette kliimamuutuste negatiivses mõjus kahtlevate teadlaste tööde kajastamist. Kas tegemist on katsega piirata sõnavabadust või sõbraliku tähelepanujuhtimisega ajakirjanduse vastutustundele meie planeedi tuleviku osas, kirjutab Tartu Ülikooli teadur Tuul Sepp.

Lord Krebsi ja tema kaaslaste mure on järgmine – tervelt 97 protsenti kliimateadlastest on üksmeelel, et kliima soojenemist mõjutab inimtegevus, kuid vaid 16 protsenti inimestest on sellest teaduslikus mõttes enneolematust üksmeelest teadlikud. On mõistetav, miks lord Krebs seetõttu ajakirjandust manitseb. Et poliitikud ja seejärel ka riigid üheskoos võtaksid ette midagi majanduslikult kahjulikku (vähendada inimtegevuse mõju kliimale), peab surve rahva poolt olema väga tugev. Kahtlusele ei tohi ruumi olla kohas, kus inimeste isiklik rahakott on mängus.

Kahtluse tekkimiseks piisab väga vähesest. Toon ühe näite. 1990. aastate lõpus ja 2000. alguses kajastati meedias laialt MMR-vaktsiini ja autismi vahelist seost, mis põhines üheainsa teadlase väiksemahulisel korrelatiivsel uuringul ning selle alusetu meediapaanika kibedaid vilju maitseme tänapäevani (kurvaks näiteks on möödunud aasta leetritepuhangud Saksamaal ja USAs).

Teadlaste ühine veendumus vaktsiini ohutuses (jah, harva esinevad kõrvalmõjud, kuid need on oluliselt harvemad ja vähem ohtlikud kui haigus, mille vastu vaktsiin kaitseb) ei jõudnud ajakirjandusse, kuna see ei müünud sama hästi, ning arvamusliidriteks kujunesid kuulsused ja soolapuhujad. Nagunii on teadlased ravimifirmade poolt kinni makstud, eks ole?

Probleemid teadustööde kajastamisel

Nagu MMR-vaktsiini näite puhul oli, piisab ühest valesti tõlgendatud ja meedia poolt ülevõimendatud teadustööst, et avalikkuse veendumus teadlaste valdava enamiku seisukohtade õigsuses vankuma lüüa. Ühelt poolt peetakse probleemiks ajakirjanduslikke pealkirju. Kui inimesed pealkirjadest tihtipeale kaugemale ei jõua, võib näiteks artikkel pealkirjaga «Kas kliima soojenemist põhjustab inimtegevus?» jätta kahtleva mulje isegi siis, kui artiklis endas tõdetakse, et jah, tõepoolest.

Lisaks tuleb arvesse võtta, et teaduses ei ole põhimõtteliselt ümberlükkamatuid väiteid – teadusliku mõtlemise juurde käib alternatiivsete selgituste otsimine, oma tulemuste nõrkade kohtade esiletoomine ning avatud diskussioon.

Teaduslikku meetodit mitte tundvate inimeste jaoks võib selline mõtteviis jätta mulje ebakindlusest, isegi kahtlusest. «Evolutsioon – see on kõigest teooria», kas pole? Väga lihtne on selles teaduslikust enesekriitikast kinni hakata ning esitleda seda ajakirjanduses kui tõendit tulemuste kahtlase väärtuse kohta.

The Timesi kliimamuutuste negatiivse mõju osas skeptilised arvamusavaldused pärinevad peamiselt ühe mehe, tuntud briti teadusajakirjaniku ja parlamendiliikme Matt Ridley sulest. Ridley mõtteviis, nn ratsionaalne optimism, on jätnud mulle sügava mulje. Tõenduspõhist lähenemist kasutades näitab Ridley, kuidas tänapäeva maailm liigub teadussaavutuste ja tehnoloogia arengu toel üha suurema tõhususe, heaolu ja jõukuse suunas, millest võidavad nii inimühiskond kui ka looduskeskkond.

Ridley ei arva, et kliima ei soojene. Ta arvab, et kliimasoojenemine on osaliselt inimese põhjustatud, ning selle mõju on tõenäoliselt kahjulik. Piisab eelnevas lauses esinenud sõnadest «osaliselt» ja «tõenäoliselt», et muuta Ridley «kliimamuutuste eitajaks».

Selles, et kliima tõepoolest soojeneb, mõistlikud inimesed ei kahtle (kliimasoojenemise eitamist loetakse vandenõuteoreetikute ja pseudoteaduste pärusmaaks). Samuti pole põhjust kahelda inimese mõjus kliimale, arvestades neid tohutuid koguseid kasvuhoonegaase, mis me maapõuest atmosfääri suuname.

Inimmõju ja tagajärjed

Kliimasoojenemisdebati peamised küsimused on hoopis teised. Esiteks, kui suur on inimmõju osakaal kliima kujundamises võrreldes looduslike protsessidega (süsihappegaasi tase on Maa geoloogilises ajaloos atmosfääris varieerunud suures ulatuses, näiteks kambriumiajastul oli see praegusest 20 korda kõrgem). Teiseks, kas süsihappegaasi, üldiselt ohutu, mõnes olukorras isegi kasuliku (nt taimekasvu soodustava) gaasi kontsentratsiooni suurenemine 0,03 protsendilt  0,06 protsendini (ehk ennustatav kahekordne tõus) atmosfääris saja aasta jooksul muudab globaalset kliimat nii drastiliselt, et on vaja kohe astuda majanduslikult kahjulikke ja kohati inimeste elu halvendavaid samme.

Enamiku teadlaste hinnangul on need sammud tõenäoliselt vajalikud. Mõned arvavad, et on kindlasti vajalikud ja vaid vähesed arvavad, et need on ebavajalikud. Globaalse soojenemise mõju on hinnatud kergelt kasulikust (pikem vegetatsiooniperiood Eestis!) üliohtlikuni – see vahemik katab valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (IPCC) hinnangu globaalse keskmise temperatuuri muutusele 1,5 kuni 4 kraadi võrra.

Vaatleme lähemalt seda 97-protsendilist üksmeelt. Tegemist pole tegelikult üksmeelega kliimasoojenemise kahjuliku mõju osas, vaid üksmeelses arusaamas, et inimene on oma tegevusega kliimat mõjutanud. See laialt kajastatav number põhineb ühel teadusartiklil, kus analüüsiti 1991.-2011. aastatel avaldatud teadusartiklite lühikokkuvõtteid, milles sisaldus ka otsingusõna «globaalne soojenemine». Ligi 12 000 artiklikokkuvõttest 66,4 protsenti ei käsitlenud inimese rolli kliima soojenemises, 32,6 protsenti aga käsitlesid. Viimaste hulgast 97 protsenti kinnitasid inimese positiivset mõju kliima soojenemisele. Selle 97 protsendi sisuks on seega veidi tautoloogiline järeldus, et artiklites, milles uuritakse, kuidas inimene mõjutab kliimat, kirjutatakse lühikokkuvõttes, et inimene mõjutab kliimat.

On selge, et kliima soojenemise negatiivset mõju käsitlevaid artikleid avaldatakse rohkem kui kliima soojenemise neutraalset või positiivset mõju kirjeldavaid artikleid. Kahtlemata tuleneb see osaliselt sellest, et keskkonnas järsult toimuvad muutused tõepoolest mõjutavadki negatiivselt stabiilsete tingimustega kohastunud liike. Teisalt võib arvata, et esineb ka kallutatud avaldamist (publication bias), kus avaldatud saavad eelkõige kliima soojenemise halba mõju toetavad tööd ja seose puudumist näitavad tööd lükatakse teadusajakirjadest tagasi.

E-mailide leke

2009. aastal enne Kopenhaageni kliimakonverentsi lekkis internetti mitme tuhande dokumendi ja e-kirja sisu East Anglia ülikooli kliimauuringute osakonnast (üks maailma mainekamaid institutsioone, kus uuritakse kliima soojenemist ja inimtegevuse mõju selle käigule). Kirjades manitseti teadlasi ja teadusajakirjade toimetajaid mitte avaldama kliimasoojenemise negatiivse mõju osas skeptilisi artikleid.

Ilmselt on iga keskkonnateema või ökoloogiaga kokku puutuv teadlane kogenud, et kliima soojenemise mõju uurimisele on lihtsam saada teadusrahastust kui muudele teemadele, ning nii mõnigi teadlane põimib kliimasoojenemise oma projekti sisse lihtsalt selleks, et suurendada tõenäosust rahastust saada. Nii on päris lihtne jõuda teadusliku üksmeeleni.

Valus küsimus on, kas üksmeelne kliima soojenemise mõju uurimine ei jäta alarahastatuks muud teadlaste tähelepanu hädasti vajavad teadusteemad, nagu näiteks võõrliikide ja uute haiguste sissetoomise mõju ning elupaikade kadumine, mis on kõige olulisemad inimtekkelise väljasuremislaine põhjustajad looduses tänapäeval. Aga toodame nafta asemel siiski biokütust, mis? Rajame selleks hulgaliselt kütusepõldusid, hoolimata liikidest, kelle elupaiku me sellega hävitame? Kliima ju soojeneb muidu!

Ridley sõnul on kõige kurvem see, et teadus, eelkõige maailma juhtivate teadusasutuste juhid, on liitunud nn kliimakampaaniaga, ning mitte ainult ei demoniseeri neid, kes ütlevad, et pole veendunud peagi saabuva kliimakatastroofis, vaid sulgevad silmad ka teadusliku protsessi moonutamise ja korrumpeerumise ees.

Ridley hinnangul on kliimamuutused toimunud aeglasemalt ning nende mõju on olnud leebem kui 1990. aastatel ennustati. Ühelt poolt võib see näidata, et ühiselt astutud sammud tõepoolest tunduvad mõjuvat, ning see on suurepärane. Teiselt poolt on võimalik, et kliimasoojenemine ei annagi nii suurt põhjust paanikaks, kui senini arvati ning selle võiks asetada ühte patta varasemate arvatust vähemohtlikuks osutunud paanikatega nagu inimkonna düsgeeniline areng, rasvad ja GMOd toidus või pestitsiidid põllul.

Kliima pärast muretsejate võit

Hoolimata paanikamudelitele allajäämisest on aga poliitikud ja teaduslik üldsus üha enam veendunud, et kliimamuutuste mõju on katastroofiline ning vaja on astuda kiireid ja otsustavaid samme. Enamasti ollakse veendunud, et iga kliimamuutuste negatiivse mõju osas skeptilisem arvamusavaldus on saatanast ning tuleneb isekatest huvidest ja naftafirmade poolt teadlase tagataskusse pistetud rahapatakatest (tõmmake paralleel «ravimifirmade poolt kinnimakstud teadlastega»).

Tegelikult on kliima pärast muretsejad juba võitnud, ja ettevaatusprintsiipi (parem karta, kui kahetseda) arvesse võttes tuleb selle üle vaid rõõmustada. Meie kõigi elektriarvetel kajastub taastuvenergia tasu ning me kõik maksame aktsiisi bensiiniautode kasutamise eest.

Kliimamuutustega võitlemise hinda tajuvad eelkõige vaesemad inimesed, jõukamatele avanevad aga uued võimalused. Kohtasin näiteks Norras naftageoloogi, kes rahulolevalt Teslaga ringi sõitis, kuna see luksuslik elektriauto osutus tänu riiklikule subsideerimisele talle igati taskukohaseks, ja lisaks sai ta ennast tunda keskkonnasõbrana. Süsihappegaasi õhkupaiskamine maailmas pole küll veel langenud, kui see ei jää praegu mitte poliitilise tahte, vaid tehnoloogilise arengu taha.

Seega on üldiselt põhjust olla meie maakera tuleviku suhtes optimistlik – kui vaja, suudame küll ennast kokku võtta, majanduslikud huvid tagaplaanile suruda ja astuda ühiseid samme isegi ebakindlate tulevikuohtude vältimiseks. See teeb mind rõõmsaks.

Teisalt, kui selle hinnaks on kallutatus teadustööde rahastamises ja avaldamises, teadusliku sõnavabaduse piiramine ning teaduslik-skeptilise mõtlemise demoniseerimine, siis pean kahetsusega tunnistama, et erinevalt keskkonnatasudest ja aktsiisidest tundub see hind minu jaoks liiga kõrge. Oleks kurb tõdeda, et selline ongi paratamatus, kui tahame jõuda poliitilisel tasemel üksmeelse, keskkonnasõbraliku tegutsemiseni.