Tartu Erakool

FOTO: Margus Ansu

Eraüldhariduskoolide rahastamine on olnud Eesti ühiskonnas pikalt tüliküsimuseks. 2011. aasta seadusemuudatus pani omavalitsusele kohustuse maksta kinni erakoolide majakulud võrdsetel alustel munitsipaalkoolidega. Sellest ajast on olnud õhus riigi rahastuse katkemine, ent mai algul otsustas valitsus, et erakoolide rahastamine jätkub vähemalt 2019. aastani, kuid tulevast aastast tehakse seda 75 protsendi ulatuses kooli asukoha keskmisest tegevustoetusest, aga mitte üle 87 euro õpilase kohta.

Küsimus pole selles, kas erakoolid on halvad või head. Põhimõtteliselt ei peaks riik andma garantiid, et maksab kinni mistahes eraalgatuse, ning põhimõtteliselt peaks omavalitsus saama otsustada, millist koolivõrku tema territooriumil on vaja. Selle osaks võivad kahtlemata olla ka erakoolid.

Suures plaanis vaatab meile arvudest vastu see, et kulutame hariduses liiga palju hoonetele. Seda ka meiega sarnase hajaasustusega ning samas kliimavöötmes oleva Soomega võrreldes. 2011. aastal kehtima hakanud süsteem kohustab maksumaksjaid kinni maksma erakoolide hoonekulud, kuid seejuures pole omavalitsusel ega riigil mingit hooba, mis need kulud kontrolli all hoiaks.

Olemuselt on 2011. aasta muudatus üks kehva tendentsi näidetest – nii-öelda Savisaare eriseadus. Kuna Tallinna linnavalitsus ajas erakoolide rahastamisega pikalt sisuliselt kiusu, ilmus seaduse menetlemisel riigikogus sinna ootamatult punkt, mis kohustas omavalitsusi erakoolide hoonekulusid kinni maksma. Riigikohus leidis aga, et omavalitsusele ei saa sellist kohustust panna ning seega jäid kulud riigieelarve kanda. Kas lihtsalt siiralt heast tahtest või Tallinna erakoolide lobitööst põhjustatuna sündis seadusemuudatus, millest ongi saanud alguse praegune olukord.

Erakoolidel on meie koolisüsteemis kahtlemata oma koht ning isegi siis, kui mõne ametnikust või poliitikust «süsteemihalduri» meelest pole konkreetsel koolil seda kohta, on tegu ometi vaba eraalgatusega, olgu kooli asutaja või lapsevanemate poolt. Isegi kui enamik erakoole pole tegelikult teab mis haridusuuendajad, on põhimõtteline võimalus konkurentsiks avaliku võimu peetavate koolidega vajalik.

Need argumendid ei ole aga kandvad, kui on ootus, et avalik võim maksaks kinni peaaegu kõik erakoolide kulud. Avaliku võimu ülesanne on tagada ühtluskooli põhimõtetele vastav haridus kõigile Eesti lastele ning just ühtluskool on see, mis tasandab näiteks vanemate sotsiaal-majanduslikest tunnustest tulenevaid erinevusi ning annab kõigile Eesti noortele suhteliselt võrdsema stardipositsiooni, kui see oleks ilma maksumaksja rahastatava ühtluskoolita. Seega ongi erakoolid omad, mitte võõrad, ja neil on oma roll, ent nende eelised ei tohi tulla maksumaksja ning sisuliselt ülejäänud ühiskonnaliikmete arvelt.