Jaan Tooming: inimese elu vaevad ja rõõmud

Mis on vanadus? Tihti haigused ja nõtrus. Mälestused noorusest, hirm surma ees. Me kadestame suure pensioniga vanureid, kes saavad lubada endale delikatesse ja välisreise, kes püüavad olla veel noored.

Kuid mälu pole enam nii hea kui varem, töörügamine on võtnud aja ning polnud aega ennast harida. On jäänud tühjus, mida nüüd püütakse täita kondamisega mööda maailma, uitamisega mööda muuseume ja restorane. Ja ikkagi on see põgenemine üksinduse eest, surma eest. Kuid paratamatult oleme lõpuks hauas või krematooriumis ning pole kellelgi kindlust, kas ootab pärast surma veel midagi.

Kas on olnud mingi tähendus meie elul? Kas on olnud siht, ülesanne? Enamasti töötame, sest PEAB elama, toitma ennast ja perekonda. Kas aga PEAB? Kord olime kütid ja korilased, ei olnud kella järgi tööl käimist, kuid ikkagi pidime tapma, et kõhtu täita. Põllumajandusega hakkasime talumeesteks, kündsime, külvasime, kogusime saaki.