Rein Veidemann.

FOTO: Peeter Langovits

Käimasolev kandidaatide valimine Eesti presidendi valimiseks toob meelde mitmeid võrdlusi. Üheks neist on lasteaia ringmäng, kus otsitakse mesilasele nime ja kui too on läbi roosipõõsaste käinud, siis lükkab ta järgmise mesilasekandidaadi ringi keskele. Teine paralleel, millele on ka juba osutatud, seostub saatega «Eesti otsib superstaari». Erakondade juhatused või fraktsioonid on nagu žüriid, kes mõõdavad tulevase võimaliku staari lavakõlblikkust.

Olgu, leppigem sellega, et see on nii, kuna ka etteantud reeglistik seda soosib. President valitakse kas riigikogus või valijameestekogus «põllul», mis nii või teisiti eeldab poliitiliste jõudude kokkuleppeid. Rahval puudub kaasarääkimisvõimalus.

Võimaliku presidendi «parameetridki» on nüüdseks paika saanud: ta peab Eestit esindama väljamaal ja olema tasakaalustavaks vahemeheks koduses poliitikas. Ja tal peaks ka olema juba eos raskesti määratletav, aga siiski intuitiivselt tajutav presidendi kuvand. Vähem on räägitud aga rahvale olulistest kvaliteetidest. Näiteks sellest, et president peaks olema rahva eestkõneleja ja koguduse juht (nagu on seda on Saksamaa president Joachim Gauck), mis eeldab empaatiat ning väga hästi omandatavat, aga vajalikku ärakuulamisvõimet. 

Kes meil siis praegu on? Neli Eestit kaua valitsenud partei taustaga inimest, kellest kolmel minevikuslepid taga. No kuulge, muudetagu siis põhiseadust, et kandideerima pääseb juba 25-aastaselt ja ainult taastatud Eesti vabariigis sündinud kodanikud. Või mõõdetagu isekeskis minevikupattude suurust. Seatagu sisse patukaal, nagu kunagi augustati liikluseeskirjade rikkumise eest juhiloa vahel olevat talongi. Kolm auku ja luba läinud. Neljale väljapakutule lisandub üks Isamaaliidu taustaga võimalik kandidaat. Kõigil neil on rahvusvahelise poliitika tegemise kogemus, üks on võimeline kirjutama ise oma kõned.

Nüüd on lisandunud ringmängu Mailis Reps Keskerakonnast. Minu meelest hea kandidaat temagi – tõeline emamesilane. Paljulapseline pere, haritud rahvusvahelises õiguses, väärikas nii väitleja kui oponendina, haridusministrina otsustaja kogemusega. Lisaks nii tähtis kuulamis- ja suhtlemisoskus. Arusaadav ka tädi Maalile. Mäletate ju, et sellise nõude esitas valitsejatele Lennart Meri.

Aga on veel üks, igatepidi erakondadeülene isiksus, Eesti Koostöö Kogu juht, hämmastava analüüsivõimega nii rahvusvahelises poliitikas kui ka majanduses. Mees, kes ruumi sisenedes täidab selle autoriteedile omase karismaga. See mees on Raivo Vare. Mida ma tahan öelda nende kahe nime esiletoomisega? Aga seda, et ärgu joostagu kinni ühe või teise senise pretendendi kampaaniasse. Kõigi nende ainus õigus on väljendada praegu vaid valmisolekut. Ei enamat. Esialgu on see nende tahtmise piir. Keda päriselt mesilasringi jäetakse, selgub alles augustis.