Andres Adamson: 200 aastat vabastamisest: müüdid ja tegelikkus

Foto: Erakogu

Tänavu möödub 200 aastat talurahva vabastamisest pärisorjusest Eestimaa kubermangus ehk praeguses Põhja-Eestis. Mida tähendas reaalsuses pärisorjus ja sellest vabanemine Eesti rahvale, kirjutab ajaloolane Andres Adamson.

Aadel oli juba leppinud suuremate ümberkorralduste möödapääsmatusega, kuid selleks polnud lihtsalt vahendeid. Vajalikku lisakapitali sooviti riigilt ja 1802 nõustuski uus keiser Aleksander I andma selleks puhuks asutatavale Eestimaa aadli krediitkassale miljon hõberubla stardilaenu. Rüütelkond omakorda tegi talupoegadele järeleandmisi, mis seisnesid põhiliselt juba varem lubatu juriidilises vormistuses ja põlisrendiõiguse kehtestamises – lubaduses, et talupoega ei tõsteta korraliku majandamise korral tema talust välja ja ta saab talu edasi pärandada. Nii oli see enne kriisi muidugi vaikimisi olnudki. Taluperemehed said nõnda uuesti stiimuli tööd murda. Lisaks asutati talurahvakohtud – algas kollektiivsete kohustuste eest vastutamise, ühistele huvidele mõtlemise ja korra tagamise osaline üleandmine mõisalt talurahvakogukonnale.

Peagi tuli asja tegelikul korraldamisel ilmnenud segaduste reguleerimiseks 1804. ja 1809. aasta maapäevadel vastu võtta uus talurahvaseadus, talurahvakohtute seadus ja nende täiendused, millega muuhulgas lõpetati pärisorjade müük ja pantimine.

Talupoegade müük maast lahus oli Eestis alati väga erandlik olnud, küll oli müüdud n-ö lahtist rahvast, mõisateenijaid jt, ning riigivõim oli asustanud ümber terveid kogukondi, näiteks tollal ülerahvastatud Hiiumaalt Avinurme metsadesse. Seda oli ette tulnud ka vormiliselt vabade inimeste puhul, mõelgem või Reigi rootslaste küüditamisele Ukrainasse; määrav polnud niisiis mitte pärisorjaks, vaid talupojaks olemine.

Eestimaast veidi hiljem võeti talurahvaseadus vastu Liivimaal, kus järeleandmised olid suuremad – ja erinevused seadusesätetes tekitasid eriti Eestimaal pingeid ja rahutusi, sest ega kubermangupiir ju sama keelt rääkinud inimesi ja nende jutte peatanud.

Sõda Napoleoniga veeres vahepeal Baltimaadeni. 1806–1807 võeti talupoegi maamiilitsasse, relvad aga sünnitasid nende seas relvastatud väljaastumise mõtteid. Vaja oli reformidega edasi minna, enne kui hilja; pealegi oli ka aadel avastanud, et osa vastutuse üleandmine talurahvale endale ei pruugigi olla nii halb mõte. Aadel oli harjunud nägema end maaisade ja talupoegi sõgedate lastena, nüüd näis, et viimased hakkavad ise kaela kandma. Las siis proovivad...

Aleksander I andis 1808 korralduse ühtlustada Eesti- ja Liivimaa talurahvaseadused ning pani peagi Peterburis tööle vastava komisjoni. Eestimaa rüütelkonda kohustati esitama 1811 oma ettepanekud. Rüütelkond tegigi seda ja – üllatus-üllatus – pakkus muuhulgas välja pärisorjuse kaotamise. Näiliselt oli see väga suur saavutus; rüütelkond oli oma sisemiselt töökorralduselt ju üpris demokraatlik, otsustamisel püriti maksimaalse konsensuse poole, mis enamasti nõudis palju aega, ja säärane ettepanek näitas, et midagi oli aadli suhtumises täielikult muutunud.

Tegelikult, nagu nägime, tähendas see juba tehtud järeleandmiste lõplikku vormistamist ja hoopis mõisnike vabastamist talupoegade hädaajal abistamise kohustusest. Asjal on veel see pool, et Preisimaal oli pärisorjus 1807 kaotatud (st vastav seadus kehtestatud, vabastamise protsess ise alles käis) ja mujal Põhja-Saksamaal valmistuti samaks. Peterburis kiideti ettepanekud üldiselt heaks, kuid seaduse lõplikku väljatöötamist segas 1812. aasta isamaasõda.

Sõja ajal ei saanud maapäeva kokku kutsuda, suur osa mõisnikke oli ohvitserina tegevväes. Alles pärast seda, kui Vene armee oli Pariisis ära käinud, saadi asjaga edasi minna, seadus järgmisel maapäeval läbi arutada ja edasi saata, seda Peterburi kabinettides menetleda ja lõpuks viimane redaktsioon allkirjastamiseks keisri lauale panna.

1816. aasta talurahvaseadusega sai Eestimaa talupoeg niisiis vabaks ja vastutusvõimeliseks – sedavõrd, kui see oli Vene politseiriigis sellal ühele talurahvaseisusest isikule võimalik. Sest Jumala tahtel talupojaks sündinu asi oli edaspidigi maad harida ja ülemuste korraldusi täita. Senisest leebem sunnismaisus jäi kehtima: linnadesse tohtis vabamalt elama asuma hakata alles 1830ndatel, väljapoole kubermangu veel hiljem, liikumispiirangud kadusid alles 1866, kui kogu Venemaal oli pärisorjus kaotatud.

Kohe pärast seaduse allkirjastamist ei muutunud talupoegade jaoks mitte midagi. Esmalt tuli seaduse rakendamiseks moodustada alaline komisjon, mis pidi töötama 14 aastat, ja sama kaua pidi kestma talurahva vabastamine ise. Tegelikult tegutses komisjon isegi 16,5 aastat ja jätkus hiljem ajutise erikomisjonina.

Komisjonil tuli tõlkida seadus eesti keelde, see ära trükkida, talurahvale teatavaks ja arusaadavaks teha, jaotada talurahvas kogukondadeks (üldjuhul küll lihtsalt mõisate kaupa) ja korraldada nende ametiisikute valimised, lõpetada seniste talurahvaasutuste tegevus ja võtta üle nende dokumendid, jaotada talupojad kaheksasse kategooriasse ja koostada nende täpsed nimekirjad, koostada hulk instruktsioone ja eeskirju kõige selle läbiviimise, õpetajate seminari (mida rüütelkond hiljem kuni venestusajani ülal pidas) ja külakoolide asutamise, nekrutite võtmise, magasiaitade, karistuste jpm kohta, mis pidi edaspidi talurahva endi asi olema, kontrollida kõige selle elluviimist, menetleda erandeid ja tüliküsimusi, revideerida järgnevalt uute kihelkonnakohtute tegevust jne.

Talurahva vabastamine kuulutati Tallinnas pidulikult välja siiski juba 8. jaanuaril 1817 ning nädal hiljem tehti seda kihelkonnakirikutes. Tegeliku vabastamise juurde asuti pärast nelja ettevalmistusaastat: esmalt pool taluperemeestest, siis ülejäänud, ikka üks-kaks kategooriat aastas, andes vabastatutele ühtlasi perekonnanimed. Läbi sai see töö 1826.

Talupojad vabastati maata, mida enamikul neist polnud muidugi ka varem. Ent ka senised peremehed jäid sellest nüüd ilma, muutusid oma talu enda omaks pidama harjunud mõisasõltlastest, ütleme mõisavasallidest, vabadeks rentnikeks, keda mõis võis rendilepingu rikkumisel või lõppemisel talust välja ajada. Esmalt tuli need lepingud muidugi alles sõlmida ja rootsiaegsed vakuraamatud polnud siin enam aluseks.

Et nüüd kõik liiga mustades toonides ei näiks, siis: enamik mõisnikke käitus vastutustundlikult ega kasutanud juhust renditingimuste ülemääraseks karmistamiseks, oma käte vastutusest puhtakspesemiseks jne. Talurahvakogukond, vald, ei jäänud esiotsa ikka mitte ainult mõisniku kontrolli, vaid ka enamasti heatahtliku suunamise ja kaasvastutuse alla. Kui talupojad muidugi ise asju serviti ei seadnud, mida nad enne uut suurt kriisi sajandi keskpaigas ja kohe järgnenud rahvuslikku ärkamisaega üldiselt ei teinud.

Renti tasusid talud esialgu endiselt teotööga, teoorjus säilis kuni üleminekuni raharendile poolteist inimpõlve hiljem, alles laste ja lastelaste ajal. Ei enne ega pärast pärisorjuse kaotamist käinud taluperemees üldjuhul ise mõisateol, selleks olid teomehed.

Teotöös maksti seetõttu, et see oli alul mõlemale poolele kasulik: mõis vajas endiselt töökäsi ja teotöö oli teadlikult madalalt takseeritud; talul polnud aga rahas maksmiseks enamasti sularaha, ka talule oli see lihtsaim ja vähim peavalu valmistav moodus; lisaks said muidu üleliigseks osutuvad inimesed nõnda endiselt rakendust. «Orjus» seepärast, et teomeeste ja teenijatüdrukute, vaimude, jaoks ei muutunud pärisorjuse kaotamisega tõesti mitte midagi peale selle, et nad said endale liignime ja võisid otsida tööd veidi kaugemalt kui seni.

Kõigest hoolimata pidi vabastamise, iseotsustamise ja majandusliku vabaduse hüppelise kasvu psühholoogiline efekt külaühiskonnas, vähemalt selle tippude tasandil olema piisav, et lõpetada aastakümneid küdenud kriis ja tekitada optimismipuhang, mis kandis Eestit järgnevalt terve inimpõlve.