/nginx/o/2016/04/19/5279203t1h780f.jpg)
Interneti sotsiaalvõrgustike areng on äratanud ellu muistsest Skandinaavia mütoloogiast pärit tegelased - trollid, kes teatavasti peitsid end maa all ja tegelesid peamiselt sellega, et kahjustasid igat moodi inimesi, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
/nginx/o/2016/05/17/5396759t1h0643.jpg)
Internetitrollid tegelevad samamoodi: levitavad kahjulikku ja valeteavet, õhutavad inimeste ja maade vahel konflikte ja vaenu. Nende peamine tunnus on anonüümsus. Just anonüümsus on trollimise «lihane ema», sest tagab laimu levitajatele karistamatustunde. Mõned uurijad on arvanud, et sõna «trollimine» tuleneb inglise sõnast «trolling», mis tähendab landiga püüdmist. See on täiesti võimalik, sest kenitlev informatsioon tõmbab inimesi tõepoolest ahvatlevalt ligi.
Venemaa eriteenistused on trollimise suuri võimalusi ammu adunud. Küllap on seda tehtud teisteski riikides. Aga just interneti venekeelses sektoris tunnevad trollid end eriti mugavalt, sest neid soosivad ja rahastavad Föderaalne julgeolekuteenistus, Välisluureteenistus ja Luure peavalitsus. Koordineerib aga internetitrollide tegevust Venemaa presidendi ühiskondlike sidemete ja kommunikatsiooni valitsus.
Trollide tehnilise varustamisega tegeles 2000. aastate algul omaette salastatud allüksus, Föderaalne valitsusside ja informatsiooni agentuur. 2003. aastal agentuur reorganiseeriti ja sellest sai Venemaa Föderaalse kaitseteenistuse eriside ja informatsiooni teenistus. Mõistagi käsitavad soliidsed onukesed, kes trollimist kureerivad, internetitrolle tõhusa inforelvana.
Internetis leviva info mõju inimeste psüühikale ja käitumisele uurinud asjatundjad kinnitavadki, et internetis levivate kuulduste ja kontrollimata andmete põhjal tehakse kuni viiendik börsitehingutest ning langetakse oma 15 protsenti juhtimisotsustest majanduse ja 10 protsenti poliitika vallas. Reeglina lõpevad sellised tehingud ja otsused nurjumisega.
Kuid internetitrollide peamine sihtmärk on avalik arvamus. Ühismeedias korraldatud infoprovokatsioonid levivad laviinina ning tekitavad võimsa ja raskesti juhitava agressiooni.
Kümne aasta eest kasutati trollimist Venemaal peamiselt konkreetsete poliitikute, ärimeeste ja äristruktuuride mustamiseks. Kuid Krimmi okupeerimine ja Donbassis vallandatud sõda tõid päevakorda nende Kremli projektide informatsioonilise kindlustamise. Üüratu hulk infoprovokatsioone ujutas ühismeedia sõna otseses mõttes üle. Põhilisteks siltideks kujunesid «ukrofašistid», «bandeeralased», «Maidan», «Krimm», «Vene kevad», «Uus-Venemaa».
Endised internetitrollid on rääkinud, et «töö» vabrikus on õieti üsna lihtne. Hommikul antakse ülesanne: täna «laseme alla» Obama.
Võrgustikes levitati kõige õõvastavamaid kuuldusi venelaste massilisest tapmisest Ukrainas, Ukraina eriteenistuste kavandavatest diversioonidest Moskvas ja Peterburis, sõjakatest fašistidest koosneva Paremsektori võimuhaardest Kiievis. Tuleb lisada, et Venemaa ametlik ajakirjandus levitas seda teavet samuti, viidates internetiallikatele ja esitades paljusid uudiseid väitega «saadud usaldusväärsetest allikatest». Nii näiteks levitati valeteavet vene poisikesest, kelle «ukraina fašistid» olevat Slovjanskis risti löönud. Algul levis see kõmu tükk aega internetis, siis kajastasid seda ajalehed, seejärel aga näitas juba Venemaa televisioon korralikult ette valmistatud videolõike, milles osalesid ka «oma silmaga pealtnägijad».
Tegelikuks «tunnistajaks» osutus vaimuhaige naisterahvas. Hambaid kiristades tunnistas Venemaa televisioon hiljem, et teated risti löödud poisikesest ei vasta tõele. Aga kui küsida, siis on pooled venemaalased tänini veendunud, et see lugu on sulatõsi.
Internetitrollid said uued ülesanded pärast seda, kui Venemaa vastu kehtestati sanktsioonid. Kogu venekeelse interneti raev paisati Ameerika ja «müüdava» Euroopa vastu. Samal ajal ülistati Vladimir Putinit kui «suurimat juhti ja rahvuse isa», kes ihuüksi astub vastu alatutele vaenlastele «roiskuvast läänest», kes isegi unes ainult seda sepitsevadki, kuidas hävitada Venemaa ja vene rahvas.
Mõned ehk naeravad anonüümsete kommentaatorite armetute katsete üle kasutada interneti «infoprügikasti» ära poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Tõepoolest, haritud, kultuursed ja hästi kasvatatud inimesed suhtuvad kollasesse ajakirjandusse ja trollide kommentaaridesse põlastusega. Ent paraku on selliseid inimesi ühiskonnas maksimaalselt viiendik. Ülejäänud on see tavaline «hall mass», kelle teadvuses puuduvad kainemõistusliku reflekteerimise kaitsefiltrid ja kes lasevad kogu selle infosoga endale kergesti ligi. Kahjuks ei erine Eesti selles osas Venemaast kuigi palju. Pealegi ei tasu sugugi alahinnata destruktiivsete meemide hävitusjõudu.
Ajaloost on teada juhtumeid, kus valeteave tekitas ülestõuse, pani suuri linnu langema ja hukutas terveid hõime. Nii uskus XIX sajandil näiteks Aafrika koosade hõim lugu tüdrukust, kes suhtles jumalatega, kes nõudsid, et tapetaks kõik lehmad, kelle asemel lubati uusi. Lehmad tapetigi ja uputati, uusi loomulikult ei tulnud kuskilt. Ja kaks kolmandikku hõimust suri nälga. Inimloomus on ikka hämmastav: valet usutakse palju kergemini kui tõde. Sest tõde tuleb ka tõestada, aga vale mingit tõestust ei vaja.
Üldiselt on need täiesti tavalised neiud ja noormehed, tudengid, kel on hädasti vaja lihtsat tööd, mille eest korralikult makstaks. Ajakirjanduses on palju kirjutatud nõndanimetatud trollivabrikust Peterburis Olginos. Selle rajas üks Venemaa presidendi administratsiooni töötaja. Kuid idee kuulus kunagi kõikvõimsale Kremli hallile kardinalile Vladislav Surkovile.
Endised internetitrollid on rääkinud, et «töö» vabrikus on õieti üsna lihtne. Hommikul antakse ülesanne: täna «laseme alla» Obama. Siis kirjutab keegi Obama kohta midagi halba, teine vaidleb aga talle vastu ja asub Obamat kaitsma. Kohe lülitub juurde ka kolmas ja hakkab eri nimede all Obamat sopaga üle valama. Sellega võib kaasneda ka sisult solvavate piltide levitamine. Üks vahetus vabrikus kestab kaksteist tundi, töö eest makstakse 40 000–50 000 rubla kuus. Tööle võtmisel peavad kandidaadid läbima vestluse. Personalispetsialistid selgitavad välja, kui suur on taotleja isiklik truudus Vladimir Putinile. Muud kandidaadi omadused tööandjat õieti ei huvitagi.
/nginx/o/2016/05/17/5396709t1h6b9c.jpg)
Tegelikult ma usun pigem, et Piiteri «vabrik» on samuti Venemaa eriteenistuste omamoodi internetiprojekt. Ma kahtlen väga, et vabriku endistel «töölistel» lubataks vabalt oma tööst kõnelda ja intervjuusid anda. Nimelt peavad eriprojektide puhul tööleasujad andma allkirja, et ei paljasta konfidentsiaalset infot. Töölt lahkumise järel kehtib selline nõue veel viis aastat. Rikkumist karistatakse karmilt. Seepärast on küllap kõik jutud trollivabrikust pettemanööver. Võib-olla on niisugune asutus isegi olemas, aga see ainult maskeerib selle infosõja tegelikke mehhanisme, mida Venemaa peab kogu maailma vastu.
Ametiasjus olen kokku puutunud inimestega, kes seisid trollimise loomise lähedal. Nad on mulle pajatanud, kuidas internetis aina propageeriti praegust Venemaa kaitseministrit Sergei Šoigut ning kuidas mustati Mihhail Hodorkovskit ja tema Jukost. Nendes projektides osalesid kõrghariduse ja eriettevalmistusega inimesed, psühholoogid ja kutselised ajakirjanikud. Ma sain teada sedagi, et internetitrollideks värvati aktiivselt ajakirjanikke venelaste seast USAs, Suurbritannias, Prantsusmaal, Saksamaal, Balti riikides.
Ohmu olla ja ohmut mängida on ikka täiesti erinev asi. Trolliks on vaja professionaali, kes oskab naiivsete sõnade taha kenasti mahutada tellija äärmiselt tõsise mõtte. Selline professionaal võib vorpida sadakond sissekannet päevas, kusjuures teha seda eri nimede alt, jättes nii mulje, et teemat arutatakse äärmise aktiivsusega.
Huvipakkuv on siinkohal analüüsida, kuidas tegutsevad internetitrollid Eesti vastu, mis on üks Kremli inforünnakute objekte. Moskva valvas pilk Tallinna suunas on mõistetav: Eesti hoiab NATO ja Euroopa Liidu liikmena kindlalt kinni solidaarsusprintsiibist. See ei meeldi Kremlile kohe üldse mitte. Lisaks elab Eestis 300 0000 venekeelset inimest, kes on suurepärane publik venekeelseks trollimiseks – ja vene keel ju ongi internetitrollide põhikeel.
Peamine värav, mille kaudu trollid tungivad Eesti inforuumi, on mõistagi venekeelne Delfi. Meediafirma põhimõttekindel hoiak lubada anonüümset kommenteerimist annab suurepärase võimaluse edastada kuuldusi ja korraldada infoprovokatsioone. Registreeritud ja anonüümsete kommentaatorite vahekord on tüüpiliselt üks kümnele. Kommentaaride peamised meemid: «Eesti – ameeriklaste libu», «Euroopa – pederastide kodu», «Ilves – juhm pingviin», «Tšuhnaad – sitapead», «Obama – lurjus», «Ukrainlased – fašistid», «Putin – meie president!».
Aktiivselt kommenteeritakse uudiseid, mis on seotud Eesti ja Venemaa suhetega, NATOga, rahvusvaheliste sündmustega. Eesti sisesündmused kommentaatorite erilist huvi esile ei kutsu. See on igati mõistetav: Moskva tellijal on täiesti ükskõik, mis toimub Viljandis. Vähemalt seni, kuni seal ei tulistata õpetajat. Sest siis juba tuleb tulvana kommentaare, kuidas Eesti haridussüsteem on kokku varisenud.
Ma ootasin huviga, kuidas venekeelse Delfi kommentaatorid reageerivad Ukraina lauljatari Džamala võidule Eurovisioonil. Ja tuligi üle 700 kommentaari. Nende põhisisu oli järgmine: «Au Venemaale! Euroliit häbistas ennast! Džamala peaks matustel laulma! Žüriis on Ameerika marionetid! Džamala ei laulnud, vaid ainult kriiskas! Armetu vaatemäng! Europedede pidu!» Selliseid kommentaare kiidab heaks 600–800 inimest, ei kiida 50–70. Jüri Pootsmanni põrumist kommenteeriti aga nii: «Eesti on esikohal ainult Venemaa peale klähvimise poolest.»
Internetitrollid on kahjulikud ja ohtlikud. Nad panevad kokku ja levitavad valemüüte, kujundavad ühiskonda mürgitavaid stereotüüpe. Trollimise eesmärk Eestis on õhutada vaenu eestlaste ja venelaste vahel, mustata valitsust, õõnestada Euroopa ühtsust, luua illusioon, nagu ei ohustaks Venemaa kuidagi Eestit, ning sisendada hirmu NATO kui peamise julgeoleku ohustaja ees.
/nginx/o/2016/05/17/5396753t1hd9fd.jpg)
Nagu teada, meeldib trollidele pimedus ja nad pelgavad valgust. Nendega saab ja tulebki võidelda. Peamine võitlusvahend on anonüümsete kommentaaride keelamine, mida on juba teinud Eesti juhtivad meediaettevõtted. Loomulikult peab ka ühiskond ise olema valvas. Kui äkitsi mõni Eesti poliitik või ajakirjanik hakkab kutsuma üles kaitsekulutuste vähendamisele, eelarvedefitsiidi suurendamisele, suhete ümberkorraldamisele Euroopaga või pelgab öelda, et Krimm kuulub Ukrainale, siis on selge, et sellisele inimesele on pähe (või koju voodi alla) siginenud troll. Siin peab jutt olema lühike: «Troll! Lase jalga!»
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas keeltekoolis õpetajana.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)