Artemi Troitski

FOTO: Tairo Lutter

Sellest, miks vohab idanaabri juures, aga ka piiri taga elavate venelaste hulgas, muuseas nendegi hulgas, kes pole päevagi Nõukogude Liidus elanud, nostalgia kõige suhtes, mis on «nõukogude», kirjutab kolumnist Artemi Troitski.

Tellijale Tellijale

Oli olemas ideoloogia: jah, kohalike sortside poolt ära lörtsitud, aga siiski (praeguseni) igati auväärse sotsialistliku ja marksistliku aluspõhjaga. Selle põhimõtetele rajati majandus (tõsi, juba ette läbikukkunu), sotsiaalpoliitika (üldiselt üsna tõhus), rahvusvahelised suhted (need olid vähemalt mõistuspärased) ja mingisugune strateegia, kuidas liikuda edasi lõppjaama «Kommunism» või kas või vähemalt jaama «Helge tulevik».

Nõukogude Liit oli illusioonide impeerium, aga sel oli oma mõte, sihipärase arengu dünaamika ja nii oli see ka ennustatav. Pole vaja pingutada mõistmaks, et praegusel Venemaal ei ole midagi sellist. Putini Venemaa on ebardlik mutant, mida liigutab ainult oportunistlik hetkekasu. Ablas, röövellik, piisavalt ohtlik (eelkõige just omaenda kodanikele ja lähimatele naabritele), aga ei kutsu esile niivõrd hirmu (rääkimata juba austusest), kuivõrd vastumeelsust. Multifilmides armastatakse luusereid-koletisi kujutada eemaletõukavana. Viimasel ajal on lääne akadeemilistes uuringutes püütud Putini režiimi iseloomustamiseks kasutada sõna «postmodernistlik».

Osaliselt on see õige, aga liiga positiivse kõlaga: jah, kunstis tähendab postmodernism stiilide, ajastute ja kontekstide segamist, kuid seda kasutatakse kindla kunstilise võttena, mis annab teatava kindla tulemuse. Postmodernism à la Putin kujutab endast aga üsna juhuslikku ja värdjalikku (vabandage, aga teisiti ei saa öelda) kleptokraatia ja demokraatia, kommunismi ja liberalismi, õigeusu ja kuritegevuse ühte patta toppimist, mis peab lahendama ainult ühe taktikalise ülesande: hoida režiim iga hinna eest rasvase võimupaja juures.

Vene rahvas tunneb isegi oma kõige lihtsamate esindajate kujul, kel pole vähimatki aimu mingitest «ismidest», vaistlikult ära kogu selle tüütuse, pettuse ja tõmblemise ning isegi kui vastumeelsus kommude suhtes on lausa kaasa sündinud, triivib ikkagi nõukogude paradigma selguse, ranguse ja omamoodi (toonitan: omamoodi) «aususe» poole.

Kõigis tänapäeva Venemaa elu lõikudes avaldub nostalgia NSV Liidu järele isemoodi. Kõige lihtsam ja selgem on seda täheldada kultuuris, kus kõrgendatud nõudlusele vastatakse küllusliku pakkumisega. Nõukogude kirjandust ja kunsti, nõukogude kino, nõukogude estraadi, nii minevikupilgulises originaalis kui ka retroesituses, leiab tõesti kõikjalt ja igalt poolt. Noored pole ehk nii vastuvõtlikud, aga nemadki naudivad seda.

Peale tavapärase nostalgia kohtab siin veel üht motiivi: kogu totalitarismi elajalikkuse ja tsensuuri pahelisuse juures oli kultuuri kvaliteet nõukogude ajal oluliselt kõrgem kui uuel Venemaal. Isegi kui jätta rahule klassikud (Šostakovitš, Prokofjev, Eisenstein, Platonov, Bulgakov jt), võib nimetada arvukalt kas või meie (või noh, vähemalt minu, sest ma tundsin neid isiklikult) kaasaegseid: Tarkovski, Võssotski, Ljubimov, Schnittke, Strugatskid. Juba selle loetelu põhjal on täiesti klaar, et tänapäeva favoriitidest pole neile konkurente.

Sama käib meelelahutusliku massikultuuri kohta, mis on Gaidai ja Rjazanovi komöödiatest ning Ostrovski ja Pahmutova lauludest taandarenenud üheks suureks popkornitulvaks. Isegi jäledaid komsomolizombisid Kobzoni ja Leštšenkot vaadatakse praegu hea pilguga kui kauget kaja kangelaslikust ajast, mil polnud veel osavnäppudest produtsente, vaid artistid laulsid tõepoolest oma suuga.

Kui kultuurilist retrot suudetakse tagada takistusteta üleüldiseks nautimiseks, siis sotsiaalsfääris on nostalgial lootusetu ja traagiline pale. Nõukogude Liit oli sotsiaalriik, Putini Venemaa on aga eredalt antisotsiaalne. Võib ju vaielda Nõukogude hariduse, tervishoiu, sotsiaalse kindlustatuse kvaliteedi üle – ja argumente leiab nii ühe kui ka teise arvamuse toetuseks –, aga praegusel Venemaal valitseb selles osas raudselt katastroof, mida õieti ei üritata isegi varjata. Hoolitsemine kodanike eest, olgugi tagasihoidlik, aga üleüldine ja tasuta, oli üks NSV Liidu riikliku ideoloogia alustalasid. Praegusele võimule ei ole kodanikke, välja arvatud muidugi õukondlased, nafta ja gaasi väljapumpajad ja jõuametkondade esindajad, sugugi tarvis, sest nood tekitavad ainult probleeme. Eriti veel kui nad on haritud ja terved.