Vladimir Svet: mida teha, et noored kodukohast ära ei koliks?

Vladimir Svet Foto: Erakogu

Miks noored ära kolivad? Miks minu kodukoht on must? Miks valimisaktiivsus ei kasva? Miks on Eesti kuivamas kokku hiiglaslikuks Tallinnaks? Need küsimused vaevavad meid juba ammu ning tundub, et kui leiaksime neile ükskord vastuse, siis ehk saaksime kuidagi parandada ääremaastumise ja ajude äravooluga seotud olukorda, kirjutab TEDx Lasnamäe korraldaja ja Tallinna linna noortevolikogu endine esimees Vladimir Svet.

Tegelikult on vastused olemas: töökohad ja raha. Leiduks üle Eesti palju ahvatlevaid töökohti, oleks riik investeerinud miljoneid piirkondade arengusse – vot siis oleks alles elu. Kuna aga midagi nii naiivset lähitulevikus horisondil paistmas pole, siis võiks ju mõelda, mida võiks riik ja ühiskond pakkuda noortele, et nad ära ei koliks, oma kodukoha eest hoolitseksid ja seda arendaksid.

Üheks võimaluseks oleks vaadata ajalukku ja õppida helgematest perioodidest. Vabadussõja ajal ja järel polnud Eestil pakkuda ei palju tööd ega kulda. Küll aga maad ja selle omandiõigust, mis motiveeris inimesi võitlema, säilitama ja arendama. Väidan, et peaksime kordama XX sajandi algul tehtud omandireformi, ent XXI sajandi stiilis, postmodernistlikult, st pannes rõhku mitte niivõrd materiaalsete, vaid vaimsete väärtuste jagamisele. Me peame pakkuma noortele võimalust saada selle maa omanikeks, et nad hakkaksid tundma ennast peremehena selles riigis, olgu nad siis pärit Mustamäelt, Pärnust või Vokast.

Küsimus on selles, mida see omanikutunne tähendab ja kuidas seda tekitada. Omanikutunne koosneb privileegist ja vastutusest. Vastutus tähendab kohustust hoolitseda oma kodukoha eest ja panustada selle käekäiku. Motiveerib selleks aga privileeg ehk õigus määrata, mis suunas kodukant tulevikus areneb, milliseks kujuneb. Teisisõnu – millele kulutatakse minu panustatud ressurssi (raha, aega, reputatsiooni, vara jne)? Seega omanikutunde tekitamine tähendab, et noored saavad otsustada, mis nende kodukohast saab, aga nad peavad ka teekonna läbimise eest vastutama.

Intrigeerivam on just selle tunde tekitamise viis. Idee poolest peaksid valimised andma selleks suurepärase võimaluse: just minu hääl otsustab, kuidas hakkab kodulinn või -vald arenema. Ent nagu näeme, siis sellest on vähe, kuna a) noori on suhteliselt vähe, nende hääl ei pääse maksvusele; b) poliitika on räpane; c) võimul on nii ehk naa dinosaurused, kellel on omad huvid. Selliste stereotüüpidega kokku põrgates tekib ettekujutus, et kogu poliitiline süsteem on räpane ja tagurlik ning parem on sellest heaga eemale hoida.

Noorte osaluskogud

Olukorda võiksid aidata parandada noorte osaluskogud. Mis need on? Kantseliitlikult öeldes on nad «linna- või vallavalitsuse/volikogu juures tegutsevad nõuandva õigusega noortest koosnevad kogud». Ju nad sellised ka on, kui vaadata nende reaalset kaasatust kohalikus võimus. Tegelikult peaks kohalik osaluskogu olema midagi sarnast idufirmade kiirenditega, kus vähegi kohalikust poliitikast huvitatud noortele antakse vajalikke teadmisi ja oskusi ideede arendamiseks, tutvustamiseks ja ennekõike läbisurumiseks.

Just ideede läbisurumise kunsti valdavad inimesed suudavad panna otsustajaid arvestama oma huvidega. Noorte problemaatika kontekstis tähendab see, et huvikaitse algteadmistega noored on võimelised panema poliitikute päid valutama nendel teemadel, mis noortele parasjagu tähtsad on.

Siinjuures tasub meeles pidada, et kui me räägime noorte probleemidest, millega noorte osaluskogud tegeleda võivad, ei mõtle ma ainult «pehmete» teemade peale, nagu sport, kultuur ja noorsootöö, vaid jutt on kõikidest valdkondadest, millega iga tavakodanik kokku puutub. Käib ju noor sama kõnniteed mööda nagu täiskasvanu, sõidab samasuguse bussiga, näeb enda ümber samasuguseid murekohtasid. Peame tunnistama noorte õigust mõelda ja rääkida kaasa ka rasketel teemadel, mis esmapilgul ei sobitu nende huviorbiiti.

Tõsi, kuna Eesti noorte osalukogude projekt on saanud alguse enam kui kümme aastat tagasi, võiks neil ju olla juba mingi töötulemus ette näidata. Tegelikult seda tulemust me juba näeme – on kümneid piirkondi, kus noortevolikogud aktiivselt toimetavad ja mille ridadest on käinud läbi sadu noori, kes on ühelt poolt omandanud osaluskogu kaudu teadmisi ja oskusi, teisalt andnud oma panuse kodukoha arengusse.

Teiseks, tõeliselt tõhusalt toimivate noorte osaluskogude vähesus seisab just eespool mainitud probleemi taga – võimulolijad tahavad noortelt kuulda ideid ainult n-ö noorte teemadel. Seda juhul, kui nad üldse soostuvad noorte arvamust ära kuulama.

Paljudes kohtades on osaluskogudest saanud pelgalt kultuuriklubid, mis tegelevad ürituste korraldamisega. Iseenesest pole selles midagi halba, ent kõige tähtsam – osaluskogemus, oskus rääkida kaasa otsuste vastuvõtmisel, võimalus mõjutada kohaliku omavalitsuse käekäiku – jääb noortel nõnda saamata.

Mõttekas kohalikul tasandil

Lisaks üks väike, kuid oluline nüanss – 2005. aastal alustati osaluskogude loomist maakondlikul tasandil. See tundub imelik, kuna maavalitsuse tasandil pole väga palju otsustusruumi ning leidub vähe teemasid, mida noored saaksid mõjutada. Samuti on raske ette kujutada, kuidas suure maakonna peale laiali paisatud noortest koosnev punt ühel päeval tegeleb väikevalla bussipeatuse korrastamisega, teisel päeval aga suurlinna kooli sisseastumiskatsetega.

Osaluskogudel on mõtet just kohalikul tasandil, kus võimukandjate igapäevased otsused mõjutavad kohalike inimeste elu kõige rohkem ja kus noortel on lihtsam kokku saada.

Noorte osaluskogud pole muidugi mingi võluvits, mille abil noored kodukohta tagasi pöörduvad ja elu Eestis jälle kasvama panevad. Nad on üheks võimaluseks, mis on võrreldes teistega suhteliselt odav ja noorte jaoks põnev. Mõnel pool on see töötanud ja neist näidetest tasuks õppida.

Me peame ümber hindama, milleks on meil olemas linnade ja valdade noortevolikogud ning püüdma anda neile rohkem reaalseid võimalusi, et õpetada oma liikmeid, kuidas ideede eest seista ja poliitikat mõjutada. Just nii tekitame meie noortes omanikutunde, mis paneb hoolitsema oma kodukoha eest ja sinna tagasi tulema ka siis, kui elu on vahepeal mujale viinud.

Omanikutundest kodulinna või koduvalla suhtes tekib tõeline patriotism, mis ei põhine võõravihal, vaid armastusel ja hoolivusel.