/nginx/o/2016/05/02/5331249t1h7564.jpg)
/nginx/o/2016/05/02/5331249t1h7564.jpg)
Presidendiks pürgimise rindel muutuvad olud nii kiiresti, et ei jõua järgegi pidada. Kui varem oli mure selles, et Siim Kallas võib jääda üksikuks hundiks, kes ulub presidenditooli järele, siis nüüd on tahtjaid kui kirjusid koeri, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tarmo Pikner.
Kui läinud nädalal riigikogulased kloppisid parajasti Toompeal ööistungiks patju kohevamaks ja unisemad hakkasid juba silma looja laskma, tuli pauk sealt, kust need ikka viimasel ajal tulevad – Keskerakonnast. Kuid see pauk oli eriline. Nagu legendaarne vremjalane, punalipslane Heimar Lenk väljendas, läks Mailis Reps peast sassi ja üleüldse on tüdrukutel võim pähe löönud.
Mina seevastu nii kardinaalselt kolleegidest daamide suhtes ei väljenduks. Pigem on tegemist normaalse keskpartei pooldumise protsessi jätkuga, millele siinsamas hiljuti viitasin. Ja pooldumine käib just nimelt sugulist liini pidi. Tüdrukud esitasid presidendikandidaadi kandidaadiks teeneka keskerakondlase, simsonlase Mailis Repsi ja poisid teeneka ajakirjaniku ja nüüdse savisaarlase Peeter Ernitsa.
Igati tasakaalus ja sooliselt võrdõiguslik mäng (Marianne Mikko võiks ometi ükskord rõõmustada). Samal ajal Hundisilma peremees ise peab kodus peenikest naeru, oodates oma mihklipäeva – las poisid-tüdrukud müravad väheke.
Kui istuv president Ilves tõi meile majja lätlannast esileedi, siis Mailis Repsi presidendiks saades õnnistataks eestlasi lätlasest presidendihärraga. Aga eks naabrid selleks ongi, et igapidi läbi käia. Igal juhul peame hakkama sõnavara seadma – kui siiani saime rääkida esileedidest, kas siis naispresidendi puhul räägime esi-misterist või esi-mehest või kuidas.
Samas, tuleb järgmisel presidendil hakata kohanema uue reaalsusega ehk laiendatud tööülesannete koormaga. Mõtlen siin ketaste keerutamist. Ei, mitte seda ketast, mida Gerd Kanter läheb Riosse keerutama, vaid noh, neid discjockey kettaid. Nagu Ilves ise väljendus, on ta presidendina vaid statist, kuid kettakeerutamisel saab ise midagi ära teha.
Kui Venemaa president Putin suutis vee alt igivanad amforad välja kaevata ja pilvede all kurgedele õiget teed juhatada, siis plaatide keerutamise trikk on tal paraku tegemata jäänud. Kujutage ette, kui DJ Putin läheks Pekingi ööklubisse oma lemmikmuusikat esitama ja paneks seal üürgama «Õhtud Moskva lähistel» – jääb vaid oletada, mida küll Xi Jinping selle peale ette võtaks.
Kui keskfraktsiooni allfraktsioonide presidendimängu üle tõsiselt järele mõelda, siis siin võis tegu olla ka püüdega hoida riigikogulasi ärevate uudistega ööistungi ajal ärkvel. Istungi stsenaarium oli ju väga üksluine ja uinutav – «palun kümme minutit vaheaega enne hääletust» ja nii lõputult.
Teisalt aitasid rahvasaadikuid ärkvel hoida ka haukuvad ja näuguvad lemmikloomad. Siin oli vaidluses riigikogu kantseleiga targem järele andnud ja tuldi vastu rahva(saadikute) soovile – ikkagi lubati tööle kodused loomad kaasa võtta. Las koerad hauguvad, rahvasaadikud liiguvad edasi. Kuid miks piirduda vaid koduloomadega, võiks ju lubada tööle kaasa võtta ka kodused beebid, rüblikud ja ka vanurid, kes tahavad aeg-ajalt toitmist ja kasimist saada.
Tegelikult on ju asi tõsine, nii koalitsioon kui ka opositsioon võitlevad ööd ja päevad riigikogu saalis Eesti ääremaastumise vastu ning selle päästmiseks ongi välja mõeldud haldusreform. Aga siin on tõsine probleem – ühed otsivad valgust tunneli ühest otsast, teised jällegi teisest otsast ja tunneli keskel valitseb paraku pilkane pimedus.
Siin see asi nüüd on: annad omavalitsustele vabad käed, ühine kellega tahad, kasvõi mõnega teisest Eesti otsast (Gräzin arvas, et võiks isegi Lätist), lisaks makstakse patakas raha pealekauba (riik maksab omavalitsusele altkäemaksu), elupõlised vallavanemad saavad veel aastaaega preemiat (rahulolutasu) ja ikkagi ei olda rahul. Mis värk see küll on – kuidas siis vabatahtlik reform, kus selge sõnaga viie tuhande elaniku nõue kirjas, mitte kuidagi läbi ei lähe.
Rahareform läks ju omal ajal ludinal läbi. Ah jaa, seda tehti teistmoodi… ja see oli ammu, kes seda enam mäletab.
Presidendimängu juures jõuan ikka ja jälle Rooma senaatori Cato Vanemani, kes iga oma kõne lõpetas ühe ja sama üleskutsega (Kartaago tuleb hävitada!). Ei jää üle muud, kui lõpetada oma järjekordne etteaste sarnaselt– ceterum censeo, vabariigi presidendi ametikoht tuleb ühitada Teaduste Akadeemia presidendi ametikohaga.
Tarmo Pikner on töötanud 18 aastat Saare maavalitsuses arendusjuhi ja välissuhete juhina ning samuti ELi programmisekretariaadis. Ta on endine Lümanda vallavanem ja kuulunud rahvusvaheliste organisatsioonide Eurohouse, B7 ja CPMRi juhatusse. Pikneri sulest on ilmunud raamat «Eesti orhideed».