/nginx/o/2014/03/04/2873852t1h5eec.jpg)
Ettekujutused sellest, milline peab olema õige naine ja õige mees, on ühiskonnas tugevalt juurdunud. Kool ühiskonna osana peegeldab ja samas taastoodab traditsioonilisi arusaamu ja stereotüüpe meestest ja naistest. Laste minapilt, mille oluline osa on sooline identiteet, kujuneb neid ümbritseva keskkonna mõjul. Täiskasvanute hoiakutel, suhtumisel, ootustel ja reageeringutel laste käitumisele on selles suur roll, kirjutab kasvatusteadlane Elo-Maria Roots Õpetajate Lehes.
2011. aastal projekti «Kas õpilased või poisid ja tüdrukud» käigus läbi viidud uuringutest ja töörühmades peetud aruteludest selgus, et Eesti õpetajaskonnas omistatakse meestele ja naistele omavahel sageli vastanduvaid omadusi ning neid peetakse kaasasündinud ja paratamatuteks. Naistele omistatakse suurem emotsionaalsus, sotsiaalsed oskused, hoolivus, alistumine, meestele seevastu ratsionaalsus, karmus ja võimu kehtestamine. Küsitlused ja intervjuud õpetajate ning koolijuhtudega näitasid, et kuigi kooli peetakse feminiseerunuks, kehtivad seal hierarhilised suhted ja maskuliinsed normid.
Küsitlusest, millele vastas 204 õpetajat, selgus, et ligi 70% vastanutest arvas, et ühiskonna ootusi naistele ja meestele ei saa muuta, 51% õpetajatest arvas, et poisid vajavad rohkem aktiivseid õpetamismeetodeid ja elamusi kui tüdrukud. Peaaegu pooled olid seisukohal, et poiste kasvatamisel tuleb silmas pidada ja rõhutada traditsiooniliste mehelike omaduste kujundamist. Enam kui kolmandik õpetajatest oli seisukohal, et poistel on togimine ja kaklemine veres, sünniga kaasa antud.
2014. aastal Norra toetusprogrammist rahastatud projekti SIHT raames läbi viidud küsitlus kooliõpilaste seas kinnitas täiskasvanute soostereotüüpseid hoiakuid ja ootusi. Küsitlusele vastas 649 õpilast kümnest koolist. Ligi kaks kolmandikku õpilastest (veidi enam poiste hulgas) vastas, et õpetajad teevad poistel ja tüdrukutel vahet. Poisid tajusid, et tüdrukutega ollakse leebem ja toetavam, neid aidatakse, neile antakse lihtsamaid ülesandeid ja neid peetakse paremateks igas mõttes, poisse peetakse aga rumalateks, lohakateks ja halbadeks. Samas tajusid tüdrukud, et neile mitte ei panda kergemini häid hindeid, vaid neile on palju tugevam surve olla korralik ja heade hinnetega.
Uuringud ei ole tõestanud, et mingid bioloogilised tegurid määraksid poiste suurema agressiivsuse. Testosterooni toodab vihatunne, ja asjaolu, kas seda lubatakse väljendada meestel või naistel, sõltub ühiskonnas kehtivatest tavadest – kumma soogrupi sotsiaalselt lubatud käitumise hulka kuulub viha väljanäitamine. Bioloogia ja testosterooniga ei saa terve grupi käitumist põhjendada, veelgi enam – vägivalda ei saa ega tohi õigustada bioloogilise paratamatusega. Eestis on aga just see väga levinud.
2011. aasta küsitlustulemustega sarnaseid vaateid väljendasid ka õpetajad ja koolijuhid, kellega viidi läbi kvalitatiivsed intervjuud. Kordus arvamus, et poiste puhul on vägivald loomulik ja enamasti seotud liidrirolli paika panekuga ehk hegemoonilise maskuliinsuse kujunemisega, mida tajutakse normaalse ja sünnipärasena. Hegemooniline maskuliinsus on mõiste, mida kasutatakse teatud tüüpi maskuliinsuse kohta. Seda iseloomustavad rõhutatud hierarhilisus, sugupoolestunud võim, domineerimine ja oma füüsilise jõu väljanäitamine. Sellise maskuliinsuse esindaja peidab oma tundeid, ei tunnista oma hirme, püüab saavutada kõva poisi mainet. Pea kõik intervjueeritavad kirjeldasid just sellist maskuliinsust kui poiste loomupärast omadust ja kasvamise osa. Intervjuudes viidati mõnel juhul küll sellele, et poisid pole õppinud oma emotsioone väljendama ja konflikte sõnadega lahendama, samas aga peeti füüsilist vägivalda poiste puhul loomupäraseks, kuna neile on omane püüe panna hierarhia paika.
Koolikiusamise soolised aspektid
2014. aasta kooliõpilaste uuringus palusime noortel märkida neljapallisüsteemis, kuivõrd nad teatud väidetega nõustuvad. Vägivalda puudutavates teemades leidis ligi kolmandik vastanutest, et koolis peetakse poiste kaklemist normaalseks, samas arvas enamik, et tüdrukutele kaklemine ei sobi. 41% poistest ja 42% tüdrukutest ei nõustunud väitega, et õpetajad sekkuvad, kui kedagi kiusatakse. 33% poistest ja 37% tüdrukutest ei nõustunud, et kaasõpilased sekkuvad, kui kedagi kiusatakse. Soolisi erinevusi vastustest ei ilmnenud, küll aga tuli välja, et kiusamisse sekkujatena nähakse veidi rohkem õpilasi kui õpetajaid.
Lisaks kvantitatiivsetele küsimustele palusime noortel kirjeldada, missugust tüdrukut ja missugust poissi koolis kiusatakse. Pilt oli stereotüüpne: et olla aktsepteeritud ja vägivalda vältida, peab tüdruk olema ilus, sale, moodne, rikas, tavaline ja oskama alati normide kohaselt käituda, tegutseda, suhelda ja olla. Poiss peab olema sportlikus vormis, tugev, tavaline, enesekindel ja ennast kehtestav, peab nõrkuseid ja tundeid varjama, vastama maskuliinsuse kitsale standardmudelile, et teda aktsepteeritaks ega arvataks grupist välja.
Poiste maskuliinsuse konstrueerimise keskmes on nõrkuse ja tugevuse dünaamika. Kõige ohtlikum on ilmutada nõrkuse ja tundlikkuse märke. Poiste identiteeti kujundatakse endiselt traditsioonilisele naiselikkusele – nõrkus, tunnete väljendamine, nõrk iseloom (memmekas, äbarik, pehmo, emo) ja korralikkus – vastandumise kaudu. Eriti tüdrukud tõid välja, et poisi kiusamise põhjus võib olla tema liigne korralikkus.
Nõrkust, tundlikkust ja reeglite järgimist on omistatud pikka aega naistele ja senimaani konstrueeritakse poiste mehelikkust samadel arhailistel alustel, kus tunded tuleb välja lülitada ja olla nagu kõva mees – vastata sama jäigale standardmudelile nagu tüdrukud, kuigi mudelid on erinevad. Tüdrukute standard on reeglite järgimine, olgu siis õppetöös, käitumises, suhetes või välimuses, poiste standard on traditsioonilise maskuliinsuse mudel, mida konstrueeritakse omavahelistes suhetes, teistest erinevate väljaheitmises grupist ning hea õpilase kuvandile vastandumises nii palju, kui see võimalik on. Poiste maskuliinsuse kujunemise oluline osa on agressiivsus. Seda suunab paljude täiskasvanute vaikimisi hoiak, et vägivald on poistele loomuomane ja paratamatu.
Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla konventsioon defineerib soolist vägivalda naiste vastu kui vägivalda, mis on suunatud naise vastu põhjusel, et tegemist on naisega, või mis mõjutab naisi ebaproportsionaalselt.
Seletuskirjas täpsustatakse: «Sooline vägivald viitab teisisõnu igasugusele naise suhtes toime pandud väärteole. See on ebavõrdsete võimusuhete põhjus ja ühtlasi tagajärg, mis tuleneb tajutud erinevustest naiste ja meeste vahel, mis viivad naise madalamale staatusele nii era- kui avalikus sfääris. Niisuguse vägivalla sügavad juured peituvad ühiskonnas valitsevates sotsiaalsetes ja kultuurilistes struktuurides, normides ja väärtustes ning neid säilitatakse sageli eitamise ja vaikimise kultuuri kaudu.»
Selle definitsiooni, õpilaste ja täiskasvanute kirjelduste ja uuringute põhjal võib öelda, et naiste vastu suunatud vägivalla rohkus tuleb eeskätt kõikjal levinud ja põlvkonniti edasi antavatest uskumustest, mille võib lühidalt kokku võtta järgmiste punktidena:
agressiivsus on poistele loomuomane ja paratamatu,
poisid pole sotsiaalselt kuigi võimekad,
poistele on omane taotleda võimu ja vägivallaga oma positsiooni eest hierarhias võidelda,
tüdrukud on paremad allujad,
tüdrukutel on kaasasündinud vajadus teiste heakskiit ära teenida,
poisid rikuvad reegleid, tüdrukud kuuletuvad reeglitele.
Tulles tagasi definitsiooni juurde, kus märgitakse, et naiste vastu suunatud vägivald tuleneb tajutud erinevustest naiste ja meeste vahel, mis viib naiste madalamale staatusele ühiskonnas, võib öelda, et nii õpilaste kui ka täiskasvanute vastused kinnitavad seda jõuliselt: poisse ja tüdrukuid vastandatakse, kusjuures poisse kirjeldatakse vägivaldsete, domineerivate, reegleid rikkuvate ja vabamatena, kelle suhtes on ootused väiksemad ja kes saavad kergemini kõik andeks, tüdrukuid aga kuulekate ja korralike käsutäitjatena, kes püüavad kogu aeg autoriteetidele meeldida ja püüdlikult teiste ootustele ja standarditele vastata.
Kui poisid kasvavad üles hoiakutega, et nemad on domineeriv pool, et nende väärtuseks on jõud, tugevus ja võim, nõrkuseks aga tunded, et nende agressiivsed impulsid on loomuomased ja seega andeksantavad, tüdrukud aga kasvavad üles hoiakuga, et nende puhul on kõige tähtsam olla välisele vaatlejale ja hindajale meele järele nii õppetöö, reeglite täitmise kui ka välimuse osas, võib julgelt oletada, et naiste vastu suunatud vägivalla suur protsent ühiskonnas ei tule mitte sellest, et mehed ongi loomult nii palju agressiivsemad ja naised allaheitlikumad, vaid selle juuri tuleb otsida kasvatusest, täiskasvanute hoiakutest, sisendusest ja uskumustest, sealhulgas reaktsioonidest poiste ja tüdrukute käitumisele.
Need uskumused on aga kujunenud sotsiaalse keskkonna väärtushoiakute ja traditsioonilise sooideoloogia mõjul. Usk poiste agressiivsuse sünnipärasusse peegeldab ühiskonnas domineerivaid traditsioonilise mehelikkuse ideaale, kus agressiivsust ja võimu kehtestamist nähakse mehelikkuse lahutamatute osadena. Naine on sellises ideoloogias nõrgem osapool, kellelt oodataksegi allumist ja välisele hindajale meele järele olemist. Taoline sooideoloogia põhjustab soolist ebavõrdsust, naiste madalamat staatust ühiskonnas ja õigustab naiste vastu suunatud vägivalda.
Vägivalla vähendamiseks saab samme astuda siis, kui vägivalda ei peeta paratamatuseks. Sageli kohtab suhtumist, et koolivägivald on alati olnud ja jääb alatiseks. Seda ei saavat muuta. Samamoodi on levinud veendumus, ja seda kinnitavad kõik eelmainitud uurimused, et poisid on loomult vägivaldsed ja seda ei saa muuta. Veelgi enam, tihti arvatakse lausa, et vägivaldsus on poistele vajalik, sest nii panevad nad oma positsiooni hierarhias paika ja õpivad ennast kehtestama.
Kui midagi peetakse kaasasündinud paratamatuseks, on olukorda parandada keeruline. Et vägivallaprobleemide sügavamaid põhjuseid mõista, on vaja senisest suuremat sootundlikkust. Uuringud ei ole tõestanud, et mehed oleksid bioloogilistel põhjustel vägivaldsed ja naised alluvad, ent stereotüübid mõjutavad endiselt inimeste igapäevaelu ja suhteid, neid kasutatakse olukordade lihtsustatud põhjendamiseks ja õigustamiseks ja need takistavad probleemidele konstruktiivsete lahenduste leidmist.
Et stereotüüpidest edasi liikuda ja leida lahendusi vägivalla vähendamiseks nii koolis kui ka hilisemates inimsuhetes, tuleb esmalt teadvustada stereotüüpsete hoiakute tagajärgi ja ajaloolisi põhjuseid. Selleks mõned soovitused.
Õpetajaharidusse tuleb integreerida rohkem vägivalla, kontrollimise ja võimusuhete teemat seoses laiema ajaloolise ja soolise kontekstiga.
Tuleb teadvustada tüdrukutele ja poistele suunatud erineva käitumise, ootuste, meedia vahendatud kuvandite jms ajaloolisi põhjuseid ja tõsiseid tagajärgi.
Arendada poiste sotsiaalseid oskuseid ja mitte reageerida nende agressiivsusele kui kaasasündinud käitumisele («poisid on poisid»).
Arendada tüdrukutes initsiatiivikust ja oskust enda eest seista.
Mitte vastandada «pahasid» poisse ja «korralikke» tüdrukuid, vaid lähtuda iga lapse iseloomust.
Arutleda koos õpilastega soolise võrdõiguslikkuse ja stereotüüpide teemadel.
Et nimetatud soovitusi oleks kergem rakendada, tehakse õpetajatele vajalikud materjalid kättesaadavaks portaaliswww.haridusjasugu.ee, mis on samuti valminud Norra toetusprogrammi projekti SIHT raames.