Ruth Kalda

FOTO: Lauri Kulpsoo

Vastulause 5. jaanuaril Postimehes ilmunud artiklile «Perearsti surm viis pisioperatsioonide keeluni».

Hukata, mitte armu anda
Sõnadel, kirjavahemärkidel, intonatsioonil, kuidas sõnu öeldakse, on suur jõud, vahest liigagi suur. Nii nagu selles laialt tuntud aforismis on kirjavahemärgil elu ja surma tähendus, nii võib ka tänapäeval sõnaga haiget teha, häbistada, igaveseks märgistada. Sest sõna jõud on valus. Valusam kui füüsiline löök, kuna selle mõju on kestvam, elades pärast lendu laskmist oma iseseisvat elu edasi.

5. jaanuari Postimehe artiklis «Perearsti surm viis pisioperatsiooni keeluni» on tegemist just sarnase juhtumiga. Ajakirjanik väidab: «Eelmisel aastal opereeris üks noor perearst endalt väikese nahaaluse kasvaja. Lõikus aga ebaõnnestus, sest kasvaja osutus pahaloomuliseks ja noor perearst suri.» Ja kuigi 7. jaanuaril ilmus samas ajalehes vabandav artikkel, kus mööndi, et perearsti lähedalt tundnud ja tema terviseandmetega kursis olnud inimesed on kinnitanud, et perearst seda siiski ise ei teinud, vaid laskis kasvaja opereerida erakliinikus, kahtlused siiski jäävad. Tegemist on valetamise musternäidisega, goebbelsliku valega, kus vale on teadlikult esitatud nii suurena, et kuulajad ja lugejad ei usuks, et nii suur vale on võimalik. Ajakirjandus peaks ju lähtuma tõest. Tegelikult tundub antud juhul ajakirjanik olevat vaba kirjutama kõike, mis pähe tuleb, olles justkui juriidiliselt korrektne, samas eetiliselt küsitav. Fakte kontrollima ei pea, nii vähemalt väidab Kristi Leppik. Ajakirjaniku jaoks piisab, kui allika näol on tegemist tema jaoks «tuntud ja usaldusväärse inimesega». Et samal ajal tehakse määratult suurt kahju ühele teisele, väärikale ja austust väärivale perearstile, kes on küll meie hulgast lahkunud, see ei olegi justkui oluline. Selle nimel ei pea vaeva nägema ja andmeid kontrollima.

Meditsiinis on peamine tõenduspõhisus ja mul on arstina väga raske mõista selliseid meelevaldseid seoseid, mida teeb Postimehe ajakirjanik ilma fakte esitamata. Meditsiinis ja üldse teaduses nimetatakse selliseid tõendamata üksikjuhtumeid anekdootlikeks ja nende põhjal järelduste tegemine ei tule kõne allagi.
 

Too sealt see...
Sellist suhtlemisviisi armastas minu keskkooliaegne kunstiõpetuse õpetaja. Kui kõnetatav õpilane ei saanud kohe täpselt aru, mida kust tooma peab, sai ta karistada seni, kuni katse ja eksituse meetodil selgus käes - kas joonlauaga, paberirulliga, maalipintsliga või muu kättejuhtuvaga. See paralleel meenus, kui sain samalt ajakirjanikult järelpärimise peale, miks esitatakse valeväiteid, e-meili, kus öeldi, et seni pole keegi esitatut ümber lükanud. Kuidas aga asuda võitlusse kellegagi, kel pole nime ega nägu? Siinkohal on ajakirjanik olnud hoolas, artiklis ei nimetata ei noore surnud perearsti ega ka valeinfot andnud isiku nime. Selleks aga, et vale ümber lükata ja seda avalikkusele tõestada, on tõendajad sundseisus - ilma delikaatseid isikuandmeid avalikustamata, milleks on terviseandmed, on seda pea võimatu teha.

Ajakirjanikul on aga jäänud kahe silma vahele, et selles loos on perearst tegelikult patsiendi seisus ja teda tuleks ka selliselt kohelda. Ei ole oluline, kas käsitletava isiku elukutse on ajakirjanik, kaevur või perearst - isikuandmete selline lekitamine on seadusevastane. On üldine printsiip, et juhul kui sarnaseid juhtumeid on alla viie, siis on isik üsna kindlasti tuvastatav, olenemata sellest, kas tema nimi oli mainitud või mitte.

Ise tegi!
Teate küll seda Antsu ja Vanapagana lugu, kus Vanapagan on lasknud end pingile siduda ja endale kavaldaja poolt kuuma tina silma valada. Kavaldaja on tutvustanud end nimega Ise, mispeale Vanapagan käib ringi, pink selga seotud ja karjub: «Ise tegi! Ise tegi!»

Selleks, et lugu vaidlustanud perearste näidata ise oma probleemide põhjustajatena, kinnitatakse artiklis, et valeinformatsiooni lekitaja tuleb meie endi seast. Kas tegemist on uue valega, seda me ei tea, sest ajakirjanikud kaitsevad oma allikat, kui see soovib jääda nimetuks. Kas keegi teist teab aga kedagi, kes sooviks saada nimetatud kui valeväidete esitaja? Sestap on nimetuks jäämise soov täiesti mõistetav.

Ajalehe väitel on perearstid ise kõigest teadlikud. Artiklis väidetakse, et perearstid ise tõstatasid küsimuse, kas neil peaks olema õigus naha- ja rasvkoe kasvajaid eemaldada. See pole siiski õige. Perearstid on naha ja rasvkoe healoomulisi kasvajaid eemaldanud juba aastaid. See, mida taotleti, oli nende lõikuste puhul proovitüki täpsema analüüsimise kasutamise lubamine. Eesmärgiks parandada diagnostikat ja seeläbi ka ravi kvaliteeti. Selle peale aga keelustati kogu tegevus. Olgu öeldud, et perearstid ei ole soovinud neid koeproove ise analüüsida nagu väidetakse artiklis. Seda ei tee ka kirurgid, onkoloogid, nahaarstid. Koeproovide analüüsimiseks on spetsiaalselt väljaõppinud arstid ja teenistused. Sõnal ja kuidas seda esitatakse, on aga suur jõud ja seetõttu, sellise valeväite esitamise järgselt tekkis segadus ka meie endi, perearstide, seas. Arutleti: «Kas tõesti soovisime hakata ise tegelema koeproovide analüüsimisega? Ei, parem siis mitte!»

Segadust on selle looga külvatud palju, vassitakse numbrite ja faktidega. Manipuleeritakse sõnadega. Kasutatakse selliseid kõlavaid sõnu nagu «kvaliteet», «patsiendi kaitse», «ennetus». Need terminid peaksid ju näitama, et ollakse väljas hea ja vajaliku asja eest! Keegi aga ei taha selgitada, mis oli siis varem probleemiks? Enne, kui tehakse otsuseid, kas poleks õigus saada siiski fakte halva kvaliteedi, patsiendile tehtud kahjude ja ennetustöö puuduste kohta? Ja küsimus ei ole lihtsalt ühes teenuse koodis nagu asjast mulje püütakse jätta. Küsimus on põhimõttes, suhtlemises tehtud vigades ja nendele arstidele liiga tegemises, kes oma tööd hästi ja mitmekülgselt teevad.

Vanarahvas ütleb valetaja ja vassija kohta: «Et sul keel kurku kinni jääks!»  Sõnal on suur jõud, loodame!