Karin Victoria Kuuskemaa

FOTO: Erakogu

Rahvusringhäälingu õigusosakonna juhataja Karin Victoria Kuuskemaa põhjendab, miks ERR otsustas Õhtulehe kohtusse kaevata.
 

Kohates kusagil kedagi, keda me ei tunne, läheme koju ja sageli lööme selle inimese nime Google’isse – kes ta selline on? Pealegi, guugeldamine on ju nii lihtne! Kas me saadud info üle õnnelikud oleme, on hoopis teine küsimus. Lisaks Facebooki ja Twitteri kontole, töökohtadele, sportlikele saavutustele, publikatsioonidele ja antud intervjuudele tulevad välja ka Ametlikes Teadaannetes avaldatud teated koos aadresside ja isikukoodi või sünniajaga, kohtudokumendid, kohtutäiturite teated, andmed laste ja nende koolide ning treeningharjumuste kohta, endised elukaaslased ning igasugune muu soovitud ja soovimatu informatsioon.

Vaid väike osa sellest informatsioonist on inimese enda avaldatud, aga ka kõik muu sisaldab kõikvõimalikke ja sageli selgelt delikaatseid isikuandmeid. Viidates seadusele, on isikuandmed mis tahes andmed füüsilise isiku kohta, olenemata kujust ja vormist, ning nende avaldamine võib toimuda ainult isiku nõusolekul. Teatud erandid siin muidugi kehtivad, kuid eeltoodu on reegel. Seega tiirleb suurem osa infost seal asjassepuutuva inimese loata.

Üldiselt meid väiksemad meisse puutuvad infokillud ei häiri. Ka erinevatel veebilehtedel paiknevaid väär­andmeid me enamasti parandada ei palu. Kui aga avaldatakse midagi inimest tõeliselt riivavat, on mõistlik see kohe ümber lükata või parandada lasta, vastasel juhul jääb see ringlema igaveseks ajaks. Kui ümberlükkamine või parandamine õnnestub, võib õnnetu loo lõppenuks lugeda. Aga enamjaolt see ei õnnestu. Eriti kollase meedia puhul, kes ei taha tunnistada ega ole suuteline tunnistama oma vigu.

Mullu 20. novembril ilmus Õhtulehes Andrus Vaheri artikkel «Kes ja kuidas pääseb ETV (spordi)ekraanile?». Üldiselt viitab pealkirja lõpus olev küsimärk, et autor ja väljaanne ei ole päris kindlad selles, mida nad väidavad. Nii ka praegu. Selge on, et tegemist pole Bonnieri preemiale kandideeriva ajakirjandusliku teosega. Just selle artikli pärast otsustas Eesti Rahvusringhääling ASi SL Õhtuleht kohtusse kaevata.

Õhtuleht vahendas artiklis ühe inimese, reketloni liidu juhatuse liikme Priit Toomjõe sõnu, kes väitis, et ERRi sporditoimetuse töötaja küsis spordiuudistes tema alaliidu noorsportlaste tulemuste kajastamise eest «meelehead». Artikli põhjal ei jää kahtlust, et Õhtuleht kasutas sõna «meelehea» pistise või altkäemaksu tähenduses, kuigi meelehea tähendab ka «rõõmu». Kokkuvõttes süüdistas Õhtuleht ETV uudiseid altkäemaksu võtmises – soovid uudistes mingit kajastust, võta ümbrik kaasa.

Eesti Rahvusringhäälingu usaldusväärsus ühiskonnas on Turu-uuringute ASi viimase uuringu järgi 80 protsenti. On oluline, et ERR ei esitaks väär­informatsiooni ning kajastaks ühiskonnas toimuvaid arenguid ja sündmusi adekvaatselt ja erapooletult. Muidugi võib vahel juhtuda apsakaid, kuid üldjoontes püütakse olla täpne, eetiline ja professionaalne.

Õhtulehe artikli puhul oli tegemist kontrollimatute, ebaeetiliste süüdistustega, mis laimasid meie spordireporterit ja tegid talle väga haiget. Laiemas plaanis koosneb iga organisatsioon inimestest, kellel on tunded ning kes teevad iga päev oma tööd huvi ja armastusega. Spordireporterite puhul on tegemist uudiseid vahendavate inimestega, kelle puhul on usaldusväärsus ülioluline.

Kui pritsitakse pori, jääb alati miskit külge, eriti tänapäeva infoühiskonnas, kus nüüdsest leiab Anu Sääritsa nime internetti lüües kohe ka artiklid tema «meelehea küsimise» süüdistusega. See süüdistus on aga vale ja Anu Sääritsa head nime ja mainet rikkuv ning just seetõttu esitas rahvusringhääling Õhtulehe vastu aasta viimastel päevadel kohtusse hagi. Nüüd peab Õhtuleht oma väiteid tõendama ja las kohus otsustab.

Kui kohus peaks tõepoolest tuvastama, et ETV sporditoimetus on äraostetav, tehakse organisatsioonis ka selged järeldused ja otsused. Vale on arvata, et avalik-õigusliku organisatsioonina, mida rahastatakse riigieelarvest, peab ERR välja kannatama kõik, mida keegi heaks arvab arvata. See pole nii. Me kaitseme ERRi ja oma inimeste mainet.

ERRi suhtes on inimestel justkui tunne, et mina seda maksumaksjana rahastan, ta on minu oma ja seega võin tema tegevust halvustada ja ebaviisakalt kritiseerida, palju tahan. Lihtne on avaldada küsimärgiga varustatud lugu ja ükskõik kelle kohta ükskõik mida väita. Kelle peale kollase meedia pilk langeb, sel on raske, kui mitte võimatu hiljem tõestada, kuidas asjad tegelikult olid. Plekk jääb külge.

Ka kohtusse pöördumine ja kohtuvaidluse võitmine ei võta ära valu, ajakulu ja negatiivseid järelkajastusi ning lugejate kommentaare, mis valeväidete avaldamisest alguse said. Ebaõigete faktiväidete ümberlükkamiseks avaldab sama väljaanne hiljem avaldatut ümber lükkava tekstikese, vahepealsete aastate jooksul jõuab aga vale inimeste mälus kinnistuda ja see kahju on korvamatu.

Aasta viimasel päeval jõustusid seaduste muudatused, mis kogumis said tuntuks allikakaitseseadusena. Nende muudatustega üritatakse korrastada muu seas ka meediat ja panna avaldajatele rohkem vastutust avaldatavate andmete kontrollimisel ning soovitakse vähendada avalikke solvanguid ja «ärategemist».

Üksikisikud on kaitsetud selle ees, et keegi neist põhjendamatult halvasti arvab või neid sajatada tahab – kõigile ei saa ju meeldida ja millestki peab ju kirjutama, aga seejuures peaks meedia kaaluma, mida ja kuidas ta avaldab, ning enne avaldamist fakte põhjalikult kontrollima. Kohtupraktika paneb loodetavasti paika, kas seadusemuudatused pakuvad tulevikus rohkem kaitset.

Ootan huviga.