Kindlasti haritud, õiglane ja usaldusväärne, aga ka erapooletu, konservatiivne ja inimlik. Selliste sõnadega iseloomustab Eesti rahvas ideaalset kohtunikku. Kohut nimetab usaldusväärseks institutsiooniks 60 protsenti, kuid ligi kolmandik peab kohtunikke korrumpeerunuks. Niisuguse mõnevõrra vastuolulise tulemuse annab Turu-uuringute ASi värske uuring elanike suhtumisest kohtuvõimu.
Ühest küljest võiks kohtusüsteem usaldusega laias laastus rahul olla, eriti arvestades asjaolu, mida ka see uuring taas kord tõestab, et elanike üldine informeeritus õigusorganite tööst on leebelt öeldes tagasihoidlik. Sageli pälvivad suurt avalikku tähelepanu just need kohtuasjad, kus ühiskondlik õiglustunne saab valusalt riivatud, näiteks liiklusmõrvar või pedofiil saab oodatust leebema karistuse ning kõrvaltvaataja võib süüdistada kohtunikke, ehkki probleem võib peituda nõrgas uurimises vms. Seda, et rahvas peab kohut karistusorganiks, nendib tänases lehes ka riigikohtu esimees Märt Rask.
Teisalt näitab inimeste karm hinnang kohtunike korrumpeerumisele, et häirekella lüüa on igati põhjust. Levinud ütlus, et mingi ametkonna tegevus ei pea ainult olema aus ja läbipaistev, vaid ka näima aus, on siin omal kohal. Küsimust võiks ju asetada ka niipidi: kas selle kolmandiku puhul juba eeldatakse, et kohtunik võib olla näiteks äraostetav? See oleks võrdlemisi hirmuäratav tõdemus.
Tunnistagem, et inimestel on ju ka põhjust nii arvata. Näiteid pole vaja kaugelt otsida. Viimastel aastatel on olnud Eestis paraku terve hulk kohtunikke, kes on ise pidanud kohtusaalis piltlikult öeldes ümber istuma ning süüdimõistvat otsust kuulama. On pikemata selge, et niisugused näited ei kahjusta mitte ainult seda ühte kohtunikku, vaid kogu õigusemõistmise mainet. Samas näitab tõsiasi, et seaduserikkujad avastatakse ja juhtumid ka lahendini jõuavad, järelevalve tõhusust ehk laiemalt õigusriigi tugevnemist.
On vana tõde, et kui näiteks prügikaste on tänavatel liiga vähe, hakkab kannatama tänavate heakord, nagu ka see, et ebamugav parkimissüsteem soosib mittemaksmist. Niisamuti on riskitegur üks kohtute uuringu järeldusi, et kohus on rahva meelest kallis, keerukas ja aeglane.
Selles, et esmajoones üritatakse jõuda kohtuvälise lahendini, pole ju midagi halba, ent kui 12 protsenti teatab, et klaariks õiguste rikkumise korral ise arved (piirkonniti võib omakohtu kui võimalusega arvestada kuni viiendik inimestest), tuleb meil tõsiselt arutada sedagi, kuidas õigusemõistmist kodanikule hõlpsamaks teha.