Eesti eelmise aasta tööelu oli toimekas. Viimasel ajal on palju räägitud töökäte puudusest, mis on samuti kahtlemata probleem, ent statistika kohaselt oli Eesti majanduselu möödunud aastal siiski vilgas – tööhõive määr oli viimase kahekümne aasta kõrgeim. Aastaga tuli tööga hõivatud inimeste hulka 16 000 inimest juurde, see on pisut enam kui terve Rakvere linna jagu rahvast. Lisandus ka 1919 uut ettevõtet, kus töötab vähemalt üks töötaja, kokku oli vähemalt ühe töötajaga ettevõtteid 53 422.
Rohkem tegutsejaid tööturul on aga kaasa toonud suurema tööõnnetuste hulga. Paneme tähele, et seoses usalduse kasvuga antakse meile enam teada ka kergematest õnnetustest ega püüta neid varjata või esitada olmetraumadena. Samas oli raskeid tööõnnetusi samuti eelmisel aastal seitse protsenti enam kui aasta varem. Oskamatus ja rutiin on mõlemad ohutegurid, mis ühe hetkega saatuslikuks võivad saada.
Paraku oli ka ränki eksimusi, mille fataalseid tagajärgi oleks saanud ära hoida, kui tööohutusele ja töötajate juhendamisele oleks rohkem tähelepanu pööratud. Eelmisel aastal kaotas Eestis tööõnnetuse tagajärjel oma elu 16 inimest – seda on kordi rohkem kui tohiks. Ka üks tööõnnetuses kaotatud elu on liiga palju!
Haigekassa ja tööinspektsiooni andmeid võrreldes selgus, et tööõnnetuste tagajärjel tekkinud tervisekahjustuse ravipäevade ja töövõimetus tõttu jäi 2014. aastal tegemata ligi miljon tundi tööd. Kui sellele lisada tööst põhjustatud haiguste, kutsehaiguste ja juriidilistel põhjustel tööõnnetusteks mitte kvalifitseerunud õnnetuste tõttu puudutud aeg, võib kaotatud aeg olla poole suurem. Kaotame liiga palju inimeste ja ettevõtjate tööaega õnnetustele, mis tegelikult hüüdsid tulles, oleks vaid olnud kuuljaid ja riskide maandajaid. Kurb on see, et keegi ei küsi, kes selle kõik kinni maksab. Osad tööandjad ei panusta ohutusse, teised peavad need kulud kandma. Kas oleme nii rikkad, et miljon töötundi meile korda ei lähe?