Seppo Zetterbergi

FOTO: Postimees

«Nõukogude ajal tähendas Soome eestlastele Euroopat. Nüüd see enam nii ei ole. Eesti on Euroopa, sest Eesti ajalugu on kindel osa Euroopa ajaloost. Soome ajalugu on minu meelest rohkem perifeeria ajalugu,» räägib Õpetajatel Lehele professor Seppo Zetterberg, kes hakkas Eesti ajalugu uurima pool sajandit tagasi, 1966. aastal. See oli aeg, kui Eesti oli raudse eesriide taga ja Soome «soometunud». Küll aga oli just taastatud Tallinna-Helsingi laevaliiklus.

Kas see laev tõi teile huvi Eesti vastu?

Kahjuks mitte. Helsingi ülikooli ajalooüliõpilasena käisin seminarigrupiga Helsingi sõjaarhiivis. Arhivaar Veli-Matti Syrjö rääkis, et on avatud huvitav dokumendigrupp. Osa sellest käsitleb Soome vabatahtlikke Eesti vabadussõjas. Neid oli umbes 3700. Olin noor idealist ja mõtlesin, et see on huvitav teema. Nii hakkasin Eesti ajalugu ­uurima. Sõjalised kontaktid Vabadussõja ajal ei olnud minule olulised. Uurisin poliitilisi kontakte 1917–1919. Nii et sattusin Eesti ajaloo juurde juhuslikult. Juhus on ajaloos oluline tegur.

Juhus on tõepoolest ka riikide saatust määranud. Aga Eesti ja Soome. Eestlased vaatavad Soome kui vanema venna poole, aga kahe riigi suhete ajaloos on olnud vähemalt üks liikumine, mis on näinud Eestit Soome teena Euroopasse. On ju nii?

Ju vist on, kui mõtlete alkoholi peale …

Ei, mõtlen Tulenkantajaid.

Jaa, see oli omalaadne liikumine meie ajaloos. Eesti oli Tulenkantajaile (1920-ndatel tegutsenud soome kirjandusrühmitus – toim) väga tähtis ja nende moto oligi «Eesti kaudu Euroopasse». Nemad armastasid Eestit ja suvitasid seal.

Vabandust, et mulle tuli meelde meie kuiv seadus. See oli 1917–1932, kui ma ei eksi. See tähendab, et Eesti oli siis soomlaste jaoks väga oluline. Teadagi, miks.

See olulisus pole praegugi kuhugi kadunud. Aga miks nägid Tulenkantajat just Eestit Soome Euroopa-teena, mitte Rootsit?

Eesti oli ka varem soomlastele sugulasrahva maa ja väga oluline. Pärast Soome ja Eesti iseseisvumist läksid need kontaktid tihedaks ja mulle tundub, et Tulenkantajatele oli Eesti esimene samm Euroopasse. Kui aga vaadata nende kirjavahetust, siis näib, et esimene samm oli ka peaaegu viimane. Kui nad hakkasid Eestist ja eesti kultuurist aru saama, nägid, kui ilusad on Eesti suvised ööd, ei pakkunudki Euroopa neile enam erilist huvi.

Nii et Eesti tappis soomlaste huvi Euroopa vastu ära?

Midagi sellist, jah. Aga Eesti roll oli oluline ja see on huvitav ka seepärast, et kui soomlane vaatab Eestit ja eestlast, siis tunneb ta ennast vanema vennana. See on vana trauma.

Kelle trauma see on – eestlaste või soomlaste oma?

Mulle tundub, et siiski eestlaste.

Kas see trauma on ravimatu?

Ei, tundub, et nüüd, Eesti uue iseseisvuse ajal on see trauma kadunud. Soomlane saab aru, et Eesti on Euroopa Liidus. Eesti on isegi NATO-s, Soome ei ole …

Soome oleks, kui tahaks.

Mina küll tahaks, aga see näitab, et suurema ja väiksema venna kompleks on kadunud.

Olete äsja kirjutanud raamatu, mida veel eesti keeles pole, aga selle raamatu pealkirja vaba tõlge on „Eesti ja Soome kultuurisillal kulgejad”. Kui tuletame meelde Tulenkantajaid ja ka alkoholi, siis see on kahe-, mitte ühesuunaline sild.

Raamat ilmub varsti ka eesti keeles. See räägib ülemöödunud sajandist. Mõtlesin paar aastat tagasi, et kirjutan raamatu, millised olid kontaktid üle Soome lahe 19. sajandil. Milline oli Eesti soomlaste silmis ja vastupidi. See oli väga huvitav teema. Mulle meeldis sellest kirjutada.

Kuidas seda lühidalt kokku võtta – milline oli Eesti soomlaste ja Soome eestlaste silmis?

See on raske ülesanne, aga umbes nii: teile, eestlastele, Koidulale, Kreutzwaldile, Johann Voldemar Jannsenile, Jakob Hurdale oli Soome väga tähtis. Mulle tundub, et nad armastasid ja austasid Soomet ülearugi. Aga ka meie rahvusliku liikumise tegelastele oli Eesti väga oluline. Näiteks Yrjo Sakari Yrjo-Koskinen käis Eestis sageli ja kohtus teie suurmeestega. See sild oli heas tasakaalus. Siis ei vaadanud soomlased veel Eestit kui väiksemat venda ja vastupidi.

Milline on see sild 21. sajandil? Või on üleilmastumine, Euroopa Liit, kõik, mis maailmas toimub, muutnud silla väga kitsaks – silla asemel on purre?

Minu meelest on olukord nüüd normaalne. Eestlane ja soomlane on samal tasemel, aga kahjuks on Eesti iseseisvuse ajal muutunud Soome eestlaste jaoks vähem tähtsaks kui vanasti, eriti Nõukogude ajal. See on soomlastele kaotus. Nüüd on Euroopa ja kõik läänemaad eestlastele olulised. Eestlased lähevad sinna õppima, aga Soome on perifeerias.

Nõukogude ajal läksin õhtul Tallinnast laevaga koju ja mõtlesin – seal see Tallinn ja Eesti on ja ei tea, mis temast saab. Läksin Tallinnast Soome, Euroopasse. Nüüd on vastupidi. Kui ma tulen Helsingist Eestisse, tulen Euroopasse. Jah!

Nii et Tulenkantajate idee on niimoodi arenenud?

Tundub küll. Paistab, et ka tavasoomlane, kui ta on tark – kõik ju ei ole targad ­–, saab juba Tallinna sadamast vanalinna minnes aru, et siin on vanad majad, vanad kirikud, keskaeg on väga lähedal. Soomlane saab aru, et see on midagi muud kui Soomes, eriti Helsingis. Helsingi on ju noor linn, 1550 asutatud.

Aga Helsingis on fantastiline juugend.

Jah. Minu Saksa kolleegidele, kes käivad tihti Helsingis, pakub meie juugend suurt huvi. Seda meil küll on, aga Euroopaga, mida see ka ei tähendaks, on jälle nii, et tuled Soomest, enam-vähem perifeeriast, Eestisse ja satud Euroopasse. Huvitav, et mõiste „Euroopa” on suhteline. Varem oli vastupidi, aga nüüd Euroopa ongi Eestis ja Baltikumis.

Arvan, et paljud eestlased seda ei usu.

Jaa, kahjuks. Aga nad peaksid rohkem minu käest küsima.

Olete praegu Eestis Lönnroti ja Kreutzwaldi, „Kalevala” ja „Kalevipoja” pärast.

«Kalevalal» ja «Kalevipojal» on muidugi ühised juured, aga Lönnrotil ja Eestil on palju seoseid. Lönnrot tahtis väga Eestis käia, aga tal oli Soomes palju tööd ja esimene võimalus tuli alles 1844. Ta elas üle poole aasta Tartus. Tartust tegi ta suure ringreisi Lõuna-Eestisse. Kogus seal materjali, tutvus inimestega, eriti pastoritega. See oli Lönnrotile oluline ka teisel põhjusel. Ta nägi, kui raske on Eesti talupoja elu, sest Eestis oli olnud pikk pärisorjuse aeg, mida Soomes polnud. Eestis nägi ta selle suuri järellaineid. Ta nägi, et baltisakslased ikkagi veel domineerivad ja talupojad on tagaplaanil.

Noorema põlvkonna eestlased ja soomlased suhtlevad omavahel inglise, mitte enam eesti või soome keeles. On teil kahju, et noored soomlased ei räägi eriti eesti keelt ja vastupidi?

Muidugi. Oleks oluline, et Eesti ja Soome, eriti noorte omavahelised suhted oleksid elavad, aga teame, et Soome noortele ei ole Eesti eriti atraktiivne, ja mulle tundub, et ka Eesti noortele ei ole Soome kuigi ligitõmbav. Meie noored ei taha kuigivõrd eesti keelt õppida, sest see ei ole teab mis kasulik. Inglise keel domineerib liiga palju. Eesti noortele on Inglismaa ja Ameerika ning sealne kultuur väga oluline. Samuti meie noortele. Mul on sellest kahju.

See on tõenäoliselt loomulik protsess. Kas on mõtet seda muuta ja kui, siis kuidas?

Ma ei oska öelda. Kardan, et need kontaktid pakuvad huvi ainult meile, vanadele, kes me varsti sureme. Noored on enam-vähem kaotatud.

On see ikka nii? Ehk olete liiga pessimistlik?

Olen ajaloolane ja arvan, et enam-vähem realist. Soomes on väga palju Eesti üritusi – keegi tuleb Eestist ja räägib või mängib, või räägib soomlane Eestist. Aga kui ma vaatan külastajaid, siis nad on samasugused vanurid kui mina. Noorele põlvkonnale ei paku see huvi. Veel suurem probleem on, et Eestis ei paku Soome huvi. Soomes on suured eesti seltsid, näiteks Tuglase seltsil on üle 3000 liikme. Eestis ei ole selliseid seltse ja huvi on väga väike.

Räägime Eesti ja Soome kohast soome-ugri maailmas. Tartu ülikooli Narva kolledžis tähistati traditsioonilist Mikael Agricola (soome kirjakeele rajaja – toim) päeva. Jutuks oli ka Narva koht soome-ugri maailmas. Piirilinnal on olnud oluline roll soomlaste, eestlaste, vadjalaste, ingerlaste ja isurite maailmas.

Narval oli soome-ugri maailmas küll oluline roll, aga varem. Kardan, et nüüd see enam nii ei ole. Vähesed soomlased on käinud Narvas ja üldse Ida-Virumaal. Soomlased käivad Eestis väga palju, aga tavasoomlasele on Eesti Tallinn.

Eestlasele tähendab ka Soome ainult Helsingit. Läänesadam, Senatin tori … Kõik.

No mis teha. See on realiteet, aga tahaks, et soomlased saaksid aru, et teil on ka Narva, Haapsalu, Pärnu ja nii edasi. Olen viimastel aastatel sõitnud palju autoga Eestis ja nii avaneb täiesti uus maailm.

Mida «Narva marss» soomlasele tähendab?

Mannerheimi matuseid. „Narva marss” on armas, ilus ja pidulik. See on suurepärane, aga kuuleme seda ainult suurte riigimeeste matuste ajal. Olen vana inimene ja mäletan, kuidas Mannerheimi matustel seda mängiti. Aasta tagasi, kui kindral Kaarle Juhani Ruutu suri, mängiti ka. Aga mulle tundub, et «Narva marsi» taust ei ütle soomlasele midagi.

Milline on Eesti, Soome ja Venemaa kolmnurk ajaloolase jaoks?

Venemaa on reaalsus nii eestlastele kui ka soomlastele, aga tundub, et oleme enam-vähem harjunud elama koos Venemaaga. Eriti eestlased. Te olite ju osa Nõukogude Liidust. Teame, et piiri taga on suur Venemaa. Teame ajaloost, et on perioode, kus Venemaa magab, aga palju on ka agressiivseid aegu. Soomes oli venestamine umbes samal ajal kui teil, 1880. aastatel. See lõppes 1917. aastal iseseisvumisega, nagu teilgi. Meil oli Vabadussõda, aga see oli rohkem kodusõda. Teil oli see rohkem Vabadussõda. Teise maailmasõja ajal oli meil Talvesõda. Teie ajalugu on teistsugune. Kui oleksin külm ajaloolane, ütleksin, et need on väga huvitavad probleemid.

Kas ajaloolane saab olla külm, kui ta uurib oma kodumaa ajalugu?

Peaks olema küll. On ohtlik, kui ta armastab liiga palju seda objekti, mida uurib. Soome, Eesti ja Venemaa suhted pakuvad ajaloolastele palju huvi ja olen kindel, et nii on ka tulevikus.

Mõlemad riigid maksid sõja kinni ka oma presidendi vabadusega. Soome Risto Rytiga ja Eesti Konstantin Pätsuga.

Jah, teie, eestlased teate, et Konstantin Pätsu saatus oli hullem kui Risto Ryti oma. Ryti oli Venemaa silmis süüdlane. Kõik see näitab, kui oluline on Venemaa ja suhted temaga. Need suhted peegelduvad nii Eesti kui ka Soome ajaloos.

Kuidas on aastad 1939-1946 mõjutanud suhtumist suurde naaberriiki?

See on Soomel ja Eestil erinev. Eestist sai osa Nõukogude Liidust ja sõnavabadust tollal Eestis ei olnud.

Kas Soomes oli?

Kuidas nüüd ütelda. See oli piiratud, aga ikkagi olemas. Peokõned olid sellised, et meie armastame Venemaad, sellepärast et peame armastama. Nii et täiesti ausad me ei olnud. Me ju teame, et ei ole hea, kui armastus ei ole vaba. Olukord polnud normaalne ei Eestis ega Soomes.

Soome sõnavabaduses on olnud ka teatav Eesti mõju, arvestades, et Soome sõnavabaduse üks kandjaid on olnud Yleisradio. Elsa Murrik, tuntud ka kui Hella Wuolijoki, Valgas sündinud ja praeguse välisministri Erkki Tuomioja vanaema, oli kohe pärast sõda Yleisradio direktor.

Jah, Hella Wuolijoki oli väga mõjukas naine ja Erkki Tuomioja on väga tark mees. Soomel oli vahetult pärast Teist maailmasõda väga raske aeg. Meil oli ju Venemaa kontrollkomisjon sees ja Helsingist 40 kilomeetrit läänes asuv Porkkala oli Venemaale sõjaväebaasiks renditud. Teadsime, et kui Venemaa tahab, on tal Helsingit kerge rünnata. See oli väga raske aeg. Pärast seda tekkis «soometumine», mis on väga kurb aeg meie ajaloos. Loodan, et mina ei ole väga «soometunud» olnud. Sellepärast mul oligi raskusi ja meie äärmusvasakpoolsetele ei meeldinud, et soomlane hakkab Eesti ajalugu uurima.

Teie «Eesti ajalugu» on tekitanud tormi ka Eestis. Ega eestlastele alati meeldi, mis seal kirjas on. On see normaalne?

Ütlen alati, et see näitab meie normaalseid suhteid. Nii peabki olema. Aga küsimus on huvitav. Ma hakkan nüüd filosofeerima, kui lubate. Mäletan, et kuuekümnendatel aastatel oli Inglismaal ja Ameerikas ajaloolasi, kes hakkasid Soome ajalugu uurima. Meile ei meeldinud, et nemad meie ajalugu uurivad. See on ju meie ajalugu!

Mis siis soomlasi häiris?

See oli vist põhimõtteline küsimus – see on meie ajalugu ja ainult meie, soomlased, saame aru, milline see on. Tundub, et ameeriklased ei kritiseeri, kui Saksamaal hakkab keegi Ameerika ajalugu uurima. Väikestes riikides on see väga õrn küsimus. Praegu Soomes seda enam ei ole. Nüüd arvame, et on hea, kui Ameerikas, Saksamaal, Inglismaal ja miks ka mitte Venemaal leidub kedagi, kes tunneb huvi Soome ajaloo vastu. Arvan, et tulevikus on ka Eestis nii.

Arvatakse, et eestlased ja soomlased on sarnased, aga tegelikult on nad väga erinevad. Ei ole vist teisi rahvaid, kes elavad kõrvuti ja on nii vastandlikud.

Olen nõus, et me ei ole sarnased, ja mulle meeldib, et seda sarnasust liiga palju ei ole.

Samas, Euroopas ei ole teisi pealinnu, mille vahemaa on ainult 80 kilomeetrit ja mille vahel lendab päevas kaheksa korda lennuk. Ei ole ka naaberriike, millel on sama meloodiaga hümn. Kas see häirib soomlasi?

Ei usu. Kakskümmend viis aastat tagasi, kui Soomes Eesti hümni kuuldi, tekkis tavasoomlasel muidugi küsimus, kas nad on varastanud meie hümni. Mina kui ajaloolane selgitasin, et see ei ole nii.

Lisaks lennuühendusele on ka laevaühendus ja sellepärast oleme meie Soomes ja teie Eestis hakanud rääkima tunnelist ja kaksiklinnast. Mina hakkasin juba kolm-nelikümmend aastat tagasi uurima kaksikvabariigi ideed. Konstantin Päts oli aktiivne Eesti-Soome kaksikvabariigi idee pooldaja. See oli aktuaalne teie Vabadussõja ajal ja hiljemgi.

Hea küll, kaksiklinn Talsingi või Hellinn võib ju tulla, aga kaksik­vabariik, kus elavad niivõrd erinevad rahvad? Isegi toit on eestlastel ja soomlastel erinev, õllest rääkimata. Kuidas nad ühte riiki ära mahuksid?

Ei usu, et see tuleb. Mul oleks kahju, kui oleks ühine riik, sest siis ma ei saaks enam nii tihti välismaale reisida.

Mis välismaa see on? Üks ja sama Euroopa Liit, piirikontrolli ei ole. On see ikka välismaa?

On, on. Kui ma tulen Tallinna, siis tulen Euroopasse.