FOTO: Erki Loigom

Maailmas on palju kuulsaid jõgesid, mis annavad riikidele, mida nad läbivad, omalaadse näo ja tunnetuse. Vaid vähesed neist suudavad seda pakkuda terve piirkonna hüvanguks. Üks sellistest on Kagu-Aasias kuute riiki läbiv Mekong, kirjutab reisihuviline Erki Loigom.

Mekongi jõgi ei ole maailma pikim ega suurima veehulgaga jõgi, kuid ometi mahub ta samasse ritta Niiluse, Amazonase, Induse või Gangesega. Mekongi kapriiside ja tujudega peavad arvestama oma igapäevaelus kümned miljonid inimesed Tiibetist Vietnamini, mõjutades tugevalt tegemisi ka Myanmaris, Laoses, Tais ja Kambodžas. Just neid kuute riiki see Vete emaks, Üheksa draakoni jõeks ja Suureks veeks kutsutav 4400 kilomeetripikkune jõgi läbib.

Foto:

FOTO: Erki Loigom

Kogu piirkond Mekongi ümbruses on alates Myanmarist kuni suubumiseni Vietnamis omapärane kultuuriruum, mida meie teame Kagu-Aasiana. Praegustel rahututel aegadel tunduvad just need muidu vägagi turbulentse ajalooga riigid muutuvat suhteliselt turvalisteks ja samas veel lootusetult globaliseerumise poolt rikkumatuteks paikadeks. Vaid Vietnami suurlinn Ho Chi Minh City (endise nimega Saigon) on saanud ultramoodsa linnasüdame, mis ei erine millegi poolest läänemaailma metropolidest.

Vietnam

Just Vietnam on peale verise sõja lõppu ja riigi ühendamist punaste jõudude poolt saanud uueks Aasia majandusimeks, mis on silmaga nähtav võrreldes naabritega näiteks Kambodžas või Laoses. Vietnam, mis ametlikult viljeleb küll sotsialismi, avanes väliskapitalile juba ligi 25 aastat tagasi ja just sellest perioodist alates muutus riigis tundmatuks sõna «nälg».

Millegipärast saadi riigi põhjaosa laostanud toidupuudusest jagu küll kapitalistliku elulaadiga maaviljelust rakendanud Lõuna-Vietnami kogemusi kasutades, kuid riigil oli ka õnne – Põhja-Vietnamis ei jõutud sunniviisilise kollektiviseerimisega kuigi kaugele ja eraomanduslikud põllulapid hakkasid inimesi viljakalt varustama õige pea peale Vietnami sõja lõppu. Miks peatuda talupidamisel nii pikalt, seda Vietnamis käinud ei küsi – vietnamlased söövad kõike, mis liigub ja ei tapa ning teevad seda vägagi maitsval moel.

Söögikohti on riigis igal pool ja söömas näeb vietnamlasi igal kellaajal. On selleks varahommikune bussipeatus, lõunane turuplats või õhtune tänavakohvik, alati leidub seal sööjaid. Pakutava hulgas on tõesti uskumatut – kõikvõimalike elukate liha, palju rohelist, nuudlid ja riis, kalad ning muud mereannid.

Foto:

FOTO: Erki Loigom

Eksootilise toidu huvilistel tasub leida üles söögikohad, mis kauplevad küpsetatud skorpionite, krokodilliliha ja ritsikatega. Võimalus on nautida aurutatud kitsepeenist. Maoliha on riigis söömiseks küll keelatud, roomajad on loodusest lihtsalt otsa saanud, kuid kahjuks on nende elukate liha siiski suhteliselt vabalt leida. Sama kehtib ka krokodillide kohta, kes kunagi olid Mekongi suudme põliselanikud.

Vietnam on ka äärmiselt odav maa, mitmetele toodetele kehtivad riiklikult reguleeritud hinnad ja vahet ei tehta turistil ja kohalikul. Kauplemises on vietnamlased, aga ka teiste piirkonna riikide turuosalised, suhteliselt vaoshoitud ja see teeb tuima põhjamaalase elu turge külastades lihtsamaks.

Ajaloost tiine riik pakub palju ka neile, kes soovivad saada lisaks Hollywoodi nägemusele teistsugust pilti Vietnami sõjast. Kindlasti on külastustes Ho Chi Minh Citys asuvasse sõjaajaloo muuseumisse ja Cu Chi tunnelitesse omajagu propagandat, kuid see ei ole pealetükkiv nagu võib tunda külastades Põhja-Koread.

Vietnam on põhjast lõunasse kulgev piklik riik, talvisel perioodil võib lõunas nautida suverõõme, põhjas on niiske ja külm ning ka miinuskraadid ei ole haruldased.  Nii nagu kliima, on ka riigi lõuna- ja põhjaosa üsna erinäolised ja avastamist jagub Vietnamis nädalateks. Vietnam on järjest enam leidnud avastamist ka rannalõvide seas.

Kambodža

Ajaloost veelgi läbiimbunum on Mekongi Suureks veeks nimetav Kambodža, kelle khmeeride impeeriumi keskus Angkor riigi keskosas on tõeline maailmaime. Selle alles veidi enam kui sada aastat tagasi taasavastatud templitekompleks on ilmselt riigi kuulsaim visiitkaart, mida külastab igal aastal miljoneid huvilisi kogu maailmast. Isegi kui puudub spetsiifiline huvi selliste vaatamisväärsuste järele, on see külastamistvääriv kompleks, mille jaoks tasub varuda paar päeva. On olemas ka kuni nädalased tuurid edasijõudnutele.

Foto:

FOTO: Erki Loigom

Kui niiske ja sauna meenutav kliima ei häiri, soovitaks Angkoris ringi tuuritada jalgrattal, sest kohalikud tuk-tuki mehed on pannud esivanemate panuse kenasti rahasse ümber ja seda kõvasti üle riigi keskmiste hindadega.

Reljeefne on ka Kambodža lähiajalugu. Kuidas teisiti nimetada maailma üht võikamat ja verisemat eksperimenti, mille viis läbi Prantsusmaal vasakpoolsete ideedega nakatunud ja ultrakommunistlikuks türanniks muutunud Saloth Sar ehk meile tuntuma nimega Pol Pot. Tema 1975. aastal kodusõjas Hiina abiga võimule tulnud Punaste Khmeeride liikumine plaanis vaid tühiste aastatega teha seda, milles Lenin ja Mao olid eksimusi tehes vaevelnud kaua ja Pol Poti arvates olnud liialt leebed.

Punased Khmeerid plaanisid saavutada täiusliku kommunismi vaid loetud aastatega - kaotada näiteks raha, likvideerida hariduse ja meditsiini ning muutes kõik valdkonnad riigikorralduses ühisomandiks. Pikemas perspektiivis pidid kaduma ka inimeste nimed ja perekonnad, neid pidid asendama ühiste järeltulijatega kommuunid, mille asukad olid nummerdatud.

Paari pani inimesed partei, kes ka registreerimisele järgnenud päevade jooksul kontrollis inimeste panust paljunemisprotsessi edukal läbiviimisel. Enamasti pandi selle tegevuse toimumist jälgima lapsed.

Väga kiirelt asuti kaotama linnasid, pealinna Phnom Penhi tühjendamist alustati näiteks vaid loetud tunnid peale selle vallutamist. Täna siginat-saginat täis pealinn muutus aastateks kummituslinnaks, mida loodus tasapisi üle asus võtma. Tänagi on Kambodža rahvastik väga noor, mis on otsese punakhmeeride hävitustöö tulemus.

Äärmusvägivaldne režiim hukkas kõik kõrgemalt haritud inimesed, vanemad kodanikud ja näiteks need, kes kandsid prille – alles jäid vaid kogemusteta noored, kellel puudus võrdlus olnuga. Punakhmeeride radikaalne riigimudel käis kiirelt alla ja juba neli aastat hiljem võttis Vietnami armee riigi enda kontrolli alla. Selleks ajaks oli Pol Pot suutnud hävitada neljandiku (!!!) riigi elanikkonnast, muutes sellega enda valitsusaja maailma jõhkraimaks kui võrrelda suhet kogu rahvastikku.

On imekspandav, et just Aasias võimul olnud ja ka olevad (siiani juhib Põhja-Koread sarnane diktaator) türanniad on suutnud läbi viia äärmiselt brutaalsed tapatalgud suuremat vastupanu kohtamata. Siin tuleb mängu vaid Aasiale omane vanemate ja juhtide kultus, mis on lubanud kerkida võimule paljudel jumalalaadsetel nii Hiinas, Koreas, Vietnamis kui ka Kambodžas.

Foto:

FOTO: Erki Loigom

Pol Poti vägitegude kohta on Phnom Penhis ja üle maa mitmeid maamärke, muuseumiteks tehtud vanglaid, aga ka äärmiselt õõvastavaid nn. tapavälju, kus kõige uskumatutel meetoditel tapeti masside viisi tavalisi riigialamaid, ka lapsi ja lausa imikuid.

Tänane Kambodža on end avanud maailmale ja seeläbi ka turismile. Riigis on palju hotelle, kuurorteid, muuseume ja kindlasti tasub kiigata khmeeride imelisse kööki. Khmeerid on sõbralikud, kuid hoiavad tuntavat distantsi.

Endine punakhmeer, kuid mundrit vahetanud komandör, Hun Sen on tänaseni võimul, olles sellega maailma pikima staažiga peaminister. Tema võimuperioodil on riigis kinnistunud uskumatul tasemel korruptsioon, repressioonid teisitimõtlejate suhtes ja ühtlasi on riik jäänud kogu piirkonna konkurentsitult vaesemaks maaks.

Tänane Kambodža paistab silma lapstööjõu ohtra kasutamisega ja mitmed Lääne kaubamärgid kasutavad seda häbitult ära. Võib ju muidugi vaielda, kas parem oleks siis ilma selle 2-3 dollarita päevas, sest tihti on just need plikaohtu töötajad oma perede ainsad ülalpidajad.

Kliima on riigis äärmiselt meeldiv, hinnad odavad ja üldine mulje positiivne, kuid just Kambodžas kipuvad turistid sattuma enim tänavakuritegevuse küüsi ja politseilt selles olukorras ilma ohtralt dollareid maksmata abi võimalik saada ei ole.

FOTO: Erki Loigom

Paljuski on lääne meesturistid ka ise kohalike meelepaha ära teeninud – lapsprostituutide kasutamine tähtaja ületanud valgete pensionäride poolt on massiline ja uskuge, näha umbes 14-aastast tüdrukut 80-aastase lilleliste pükstega valge vanuri käevangus on äärmiselt rõve. Phnom Penhis on lapsprostituutide teenuste huvilistele kahjuks terve linnaosa, mida võim ei soovi mingil moel likvideerida. Seda tunnet ei leevenda ka imemaitsev puuviljavalik, mida kogu piirkond pakub. Ahjaa, riisi kõrvale pakutud hapukas ja vürtsikas  sipelgasalat viis keele alla.

Kambodža on väga vastuoluline ja keeruka ajalooga maa, mille järelmid ja tagajärjed on siiani selgelt isegi lühiajaliselt riigis viibijale tunda. Soovitan siiski maad külastada eriti neil, kellele pakub huvi ajalugu, nii lähimast kui kaugemast ajast, khmeeridel on mida näidata. Kopsutäis punakat tolmu maanteedelt ei tapa kedagi.


Erki Loigomi reisiloo teine osa ilmub 19. mail!