Sten Sepper: kes meid merel kaitseb?

Sten Sepper Foto: Kaitsevägi

Millises suunas tuleks merevägesid arendada, kui poliitilisel tasandil püstitatakse ülesandeid järjest juurde, kuid majanduslikult on kõigi võimalused piiratud, kirjutab mereväe ülem Sten Sepper.

Päevakohane on küsimus, millises suunas arendada merevägesid olukorras, kus võimalused on majanduslikult piiratud ja poliitilisel tasandil püstitatakse järjest uusi ülesandeid. Küsimus ei ole lihtne, kuna meresõjaline võimearendus peab suutma vaadata aastakümneid ette  ehk piltlikult öeldes, täna ehitatavad laevad peavad olema võimelised ohtudele vastu astuma ka aastakümnete pärast. Need ülesandes seisavad nii meie liitlaste kui ka Eesti mereväe ees.

Merevägi on viimase paarikümne aasta töö tulemusena arendanud välja kvaliteetse miinitõrjevõime. Selle võimega on merevägi panustanud nüüd juba üle kümne aasta regulaarselt NATO kollektiivkaitsesse. Merevägi on igal aastal osalenud NATO 1. alalise miinitõrjegrupi koosseisus ja 2016 aasta suvel võtab sama NATO valmidusüksuse juhtimise esimest korda üle Eesti ohvitser. Samas peame liikuma Eesti merekaitse ehk meresõjaliste võimete arendamisel edasi, tuginedes seejuures nii esivanemate, teiste riikide kui ka kindlasti iseenda lähiajaloo kogemustele.

Praeguste Eesti julgeolekupoliitika aluste järgi on Eesti sõjaline kaitse kavandatud Põhja-Atlandi lepingu artiklis 5 ette nähtud kollektiivkaitse operatsioonina. Seega on enesestmõistetav, et kõik sõjalised võimed, mida me esmase iseseisva kaitsevõime arendamiseks loome, peavad olema koostalitlusvõimelised. Seda nii doktrinaalselt, taktikaliselt kui ka tehniliselt ehk teisisõnu oluline on ühtsetel alustel antav sõjaline haridus, sõjaline väljaõpe ning standardiseeritud ühilduvad tehnilised lahendused. See võimaldab teha mereväel koostööd nii rahu- kui ka sõjaajal ning loob eeldused kollektiivkaitse rakendumiseks.

Võimearenduses on oluline arvestada, kuidas ja millega suudaks Eesti merekeskkonnas kollektiivkaitse operatsiooni korral jõukohaselt panustada ehk milline on minimaalne sõjaline võimenõue, mida me täitma peaksime.

Mereväelastena peame siinkohal eeldama, et võimalik halvim stsenaarium merel, milleks me valmistume, on sõjaline rünnak Eesti vastu, mis lähtub muuhulgas merelt. Praeguseks on Vene Föderatsioon Läänemere regioonis oma mõjuala laiendamiseks välja arendanud sõjalise võimekuse, mida iseloomustab kõige paremini viimasel ajal ka avalikkuse tähelepanu köitnud termin «juurdepääsu ja tegevusvabaduse takistamine» (ingl Anti-Access/Area Denial (A2/AD)), millele ükski Läänemere-äärne riik üksi võrdväärset vastust ei paku ning mille tasakaalustamisel tuleb ka kollektiivkaitse mudelile üles ehitatud organisatsioonidel tõsiselt vaeva näha ja end kokku võtta.

Eelneva põhjal võin mereväe ülemana väita, et absoluutne meresõjaline miinimum, mida Eesti oma vastutusalas kollektiivkaitse raamistikus tegema peab ja mida ka NATO ning meie regionaalse sõjalise koostöö partnerid meilt ootavad, on olukorrateadlikkuse tagamine oma vastutusalas.

See on ülesanne, mis üldtunnustatud meresõja teooria ja taktika järgi kuulub merevägede ülesannete alla ja seisneb sõjalisele kvaliteedinäitajale vastavas mereseires, alalises mereväelises kohalolekus (ingl naval presence) oma merealadel ning seeläbi eelhoiatuse ning vajadusel adekvaatse ja proportsionaalse reaktsiooni tagamises merel ja merelt lähtuvate ohtude vastu.

Alles pärast selle põhimõttelise riikliku kitsaskoha likvideerimist saame astuda edasisi samme. Teisisõnu: jah, mereväelastena me teame, milline on meie ülesanne, mida me selle täitmiseks tegema peame, kuid praegu puuduvad seda toetavad riiklikud otsused ning ressursieraldis. Merekaitse ja meresõjalise võimearenduse osas kavatsen seda arengusuunda jätkata ning kõik foorumid, nagu ka 13. mail Tallinnas toimuv CHENSi konverents, toetavad seda protsessi.

Kokkuvõtteks tulen tagasi artikli pealkirjas esitatud küsimuse juurde. Praegu lähtume  eeldusest, et meid kaitstakse, me oleme oma riigi kaitse üles ehitanud kollektiivkaitsele ning anname selle rakendumisse iseseisvat kaitsevõimet arendades oma panuse. Ülesanne seisneb mõistlike ja jätkusuutlike pikaajalise mõjuga valikute langetamises, oskuses näha kaugemale kui 12 kuud või nelja-aastane horisont ning vastata küsimusele, kuhu panustada praegune vähene ressurss ja kuidas seda eeldatava maksimaalse efekti saavutamiseks püstitatud ülesande täitmisel optimaalselt kasutada.