Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ats Miller: tegelikult pole Brexit muud, kui inglaste lihtlabane lapsik jonn

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ats Miller | FOTO: Erakogu

Kui Suurbritannia lahkub, on see kahtlemata ELile suur löök, ent kui sellele ei järgne mõne aasta jooksul teisi, kujuneb see küllalt tõenäoliselt kainestavaks õppetunniks, et paremaks ei lähe midagi, küll aga tekib hulk uusi probleeme ja langeb ELi tähtsus maailmas, kirjutab kirjanik Ats Miller.

Kes mäletab John Steinbecki «Teekond Charleyga. Ameerikat otsimas» («Travels with Charley: In Search of America» 1960, ek 1964), siis seal oli juttu Texase väljaastumisest – see osariik on Ühendriikidesse astunud lepinguga, nii et teoreetiliselt on neil selleks õigus – ja kui vihaseks teksaslased said, kui asutati «Texase väljaastumise pooldajate klubi», mis asus tõestama, kui palju parem oleks USA-l ilma Texaseta.

Edasi oleks kaks teed: teha seda tõsiselt või naljaga.

Kui naljaga, siis võiksime võtta väljaastumise pooldajate paar kõige nõmedamat argumenti ja neile vindi peale keerata. Näiteks ei sobivat inglaste suurematele mõõtudele euronormidejärgsed väiksemad kondoomid. Noh, see on koht, kus isegi tunnistatakse rasside erinevust, nii et saab näidata, et asi on tõsine, mis sest, et ei puuduta küll põliseid inglasi, kuid nemad on niikuinii vähemus ja pole seksist eriti huvitatud... Või siis saab statistiliselt tõestada, kui palju kaotab Inglismaa igal aastal seeläbi, et seal kasvanud banaanid ei sobi oma kõveruse poolest ELi eksportimiseks...

Kui tõsisemalt rääkida, tasub mõelda Norrale, mis sisuliselt on sunnitud aktsepteerima suurt osa ELi norme, omamata vähimatki õigust neis kaasa rääkida. Suurbritanniale (Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigile) on tehtud palju erandeid ja see on julgustanud ka teisi erandeid nõudma. Kui nüüd Suurbritannia lahkub ja kõhuli käib, on edaspidi lihtsam ELi sees läbi rääkida.

EL on Suurbritanniale suurem ekspordipartner kui kõik ülejäänud kokku (53,6 protsenti 2015. aastal). Jah, ei vaja mingit erilist kõrgemat matemaatikat mõistmine, et kaubandusläbirääkimistes muu maailmaga on ELi hääl kõvem kui Ühendkuningriigil üksi, ja kui tekib veel lisaks barjäär ELiga, tähendab see väga tõenäoliselt miljonite töökohtade kaotust. Aga see on nende probleem. Eriti kogu Ida-Euroopale on Suurbritannia ärakukkumine võimalus oma eksporti (esialgu ELi sees) oluliselt suurendada.

Väga võimalik, et Brexit tähendab ka Suurbritannia lagunemist. Võtame heameelega Põhja-Iirimaa, Šotimaa ja isegi Walesi (selle viimase puhul pole lahkulöömine muidugi usutav) ELi, loomulikult neile erandeid tegemata, nagu viimasel laienemisringil Ida-Euroopa suunal.

Üks emotsionaalne argument lahkulöömise poolt on mandrilt sinna suunduv pagulasvool. Iseenesest rumal argument, sest mandrilt tulemine on viimaste aastate fenomen, pagulasi ja pagulaste järeltulijaid on sinna kuhjunud aastakümnete jooksul ja need ei kao piiride sulgedes kuhugi.

Ka sisuliselt emotsionaalset argumenti, nagu oleks Suurbritannia maailmariik, annab mängida sedapidi, et illusioonidest vabanemiseks on kaks teed – kasutada oma pead, mõelda järele ja tunnistada tõde, või mitte tunnistada ja lasta reaalsusel valu ja vaevaga teist otsa pidi pärale jõuda.

Kõiki poolt- ja vastuargumente pole mõtet korrata, neid leiab igaüks kiiresti piisavalt ja kindlasti jätkub paljudel ka kujutlusvõimet neid üht- või teistpidi mängida. Ühelt poolt on küsimus pigem filosoofiline – Suurbritannia on seni olnud ühtse Euroopa looja ja kujundaja –, teisalt aga sõltub tulemus tegelikult sellest, kas ülejäänud EL jääb kokku või vallandab esimene kivike laviini.

Võimalik, et nii Euroopa kui Eesti vajavad raputust

Euroopa käärib igast otsast. Euroopa Liit on olnud loomisest peale pidevas kriisis. Ent kas on raske mõista, et see kriis on hulga parem kui otsene sõda, mida on peetud kõik eelmised aastatuhanded?

Lisaks Ühendkuningriigi vaevustele on teada ja avalik konflikt Kataloonia ja Hispaania keskvõimu vahel; baske ei tohi unustada; enamik põhjaitaallasi ei ole rahul lõunas toimuvaga, nad ei taha seda maffiaga seotud eemaletõukavat ja ebaefektiivset jama kinni maksta. Kreeka ei oskagi vist niipea vastutustundlikult käituda; bretoonidest oli ka vahepeal midagi kuulda; Poola, Ungari, Makedoonia ja Austriagi on ühel või teisel viisil keskvõimule hambaid näidanud.

Ammu on räägitud Euroopa Liidu tsoonidest ja mitmekiiruselisest Euroopast. Võimalik, et ongi vaja tõmmata joon nende vahele, kes altimad koostööle, ja nende, kes arvavad, et piirangud on ainult ühepoolsed, st enda positsiooni parandamine teiste arvelt on kuidagi võimalik tagasilöökideta.

Saagem aru kahest asjast: esiteks, väljastpoolt vaadatuna on Euroopa tervikuna maailmariik, ükski osa üksikuna aga mitte. Teiseks, pseudoliberaalsed väärtused, mille üks tagajärgedest on pagulaskriis, on niikuinii hääbumas ja pendel liigub kiiresti teises suunas.

Tegelikult pole Brexit muud, kui inglaste arusaamine, et nad ei ole EU juhtriik, ja sellest tulenev lihtlabane lapsik jonn. Mis muidugi ei tähenda, et konflikti ei oleks, niisamuti kui ilmselgelt eksisteerib vastuolu Itaalia ja Kreeka illegaalse pagulasäri ja ülejäänud EU huvide vahel või nn vana Euroopa arrogantsuse ja Ida-Euroopa rahulolematuse vahel oma pärisorjaseisusega.

Kui Suurbritannia lahkub, on see kahtlemata ELile suur löök, ent kui sellele ei järgne mõne aasta jooksul teisi, kujuneb see küllalt tõenäoliselt kainestavaks õppetunniks, et paremaks ei lähe midagi, küll aga tekib hulk uusi probleeme ja langeb tähtsus maailmas.

Kõige tõenäolisemalt sõltub järgnev sellest, kas algsed Ühisturumaad jäävad kokku või mitte. Kui jäävad, hakatakse liitu uuesti üles ehitama, kuigi siis tõenäoliselt juba vähemalt konföderatsioonina. Kui ei jää, sõltub palju sellest, kui palju on Saksamaal tarkust ja paindlikkust Ida-Euroopaga läbi saada ja julgust Venemaale vastu astuda – sel juhul tekib sisuliselt Suur-Saksamaa, kuhu ka Eesti palub end vastu võtta, kui korisev kõht juba rahvuslastest üle karjub.

Tegelikult on ennustamine tänamatu tegevus – kas välispiir saadakse kontrolli alla enne kui seni pagulasi soosinud kõrge elatustasemega riikides toimub sotsiaalne plahvatus? Kui saadakse, häbenevad varsti kõik, kui naeruväärsel põhjusel kaaluti EList lahkumist. Kas rahvuslikud (st peavoolumeedias enamasti äärmuslasteks sõimatud) jõud suudavad hoiduda lõpuks ka nende endi «kaitstavaid» rahvaid kahjustavast destruktiivsusest? Selge on, et teatud verevahetus peab tulema, küsimus on pigem niipidi, kas heidetakse kõrvale kõlbmatuks väänatud «euroopalikud väärtused» ja minnakse millegi inimlikumaga edasi või üritatakse põgeneda üle-eelmisse sajandisse.

Kokkuvõtteks

Sellest pole midagi, kui elu huvitavaks läheb. Investeeringud Ühendkuningriiki on viimasel ajal tugevalt langenud ja kõik ootavad, kas tasub sinna enam panustada. Võimalik, et kõige halvem tulemus oleks Ühendkuningriigi jäämine ELi häältega 50,1/49,9, see jätaks kogu konflikti vinduma ja annaks inglastele veel kätte trumbid ülejäänud EUd šantažeerida.

Inglaste eest me vastutada ei saa, nad teevad ise oma otsuse. Meie asi on valmis olla otsuse tagajärgedeks.

Tagasi üles