Võimalik, et nii Euroopa kui Eesti vajavad raputust
Euroopa käärib igast otsast. Euroopa Liit on olnud loomisest peale pidevas kriisis. Ent kas on raske mõista, et see kriis on hulga parem kui otsene sõda, mida on peetud kõik eelmised aastatuhanded?
Lisaks Ühendkuningriigi vaevustele on teada ja avalik konflikt Kataloonia ja Hispaania keskvõimu vahel; baske ei tohi unustada; enamik põhjaitaallasi ei ole rahul lõunas toimuvaga, nad ei taha seda maffiaga seotud eemaletõukavat ja ebaefektiivset jama kinni maksta. Kreeka ei oskagi vist niipea vastutustundlikult käituda; bretoonidest oli ka vahepeal midagi kuulda; Poola, Ungari, Makedoonia ja Austriagi on ühel või teisel viisil keskvõimule hambaid näidanud.
Ammu on räägitud Euroopa Liidu tsoonidest ja mitmekiiruselisest Euroopast. Võimalik, et ongi vaja tõmmata joon nende vahele, kes altimad koostööle, ja nende, kes arvavad, et piirangud on ainult ühepoolsed, st enda positsiooni parandamine teiste arvelt on kuidagi võimalik tagasilöökideta.
Saagem aru kahest asjast: esiteks, väljastpoolt vaadatuna on Euroopa tervikuna maailmariik, ükski osa üksikuna aga mitte. Teiseks, pseudoliberaalsed väärtused, mille üks tagajärgedest on pagulaskriis, on niikuinii hääbumas ja pendel liigub kiiresti teises suunas.
Tegelikult pole Brexit muud, kui inglaste arusaamine, et nad ei ole EU juhtriik, ja sellest tulenev lihtlabane lapsik jonn. Mis muidugi ei tähenda, et konflikti ei oleks, niisamuti kui ilmselgelt eksisteerib vastuolu Itaalia ja Kreeka illegaalse pagulasäri ja ülejäänud EU huvide vahel või nn vana Euroopa arrogantsuse ja Ida-Euroopa rahulolematuse vahel oma pärisorjaseisusega.