Vahetult enne 9. mai võidupüha õnnestus Donald Trumpil Vene propaganda korralikult segadusse ajada. Kui Trumpilt küsiti, mida teha Läänemere kohal provokatsioone korraldavate Vene sõjalennukitega, vastas ta, et kui Venemaa peaks provokatsioone jätkama, siis tuleb need lennukid alla tulistada.
Seni oli Trump Venemaa riigimeedias Ühendriikide presidendivalimiste soosik. Varem oli ekstsentriline Ameerika miljardär nimelt öelnud, et Venemaa presidendi Vladimir Putiniga on tarvis leida ühine keel, mida Moskvas tõlgendati nii, et Trump soovib Barack Obama aetud Venemaa-poliitika üle vaadata ning Putiniga sõbrustada.
Obama teatavasti Kremli meelehärmiks Putiniga ühist keelt ei otsi, kuulutab selle asemel välja kiuslikke sanktsioone ega taha tunnistada Venemaal «pühaks maaks» kuulutatud Krimmi koju naasmist 2014. aastal. Trumpi on Venemaa sõbrana iseloomustatud ka välismeedias ja mis seal salata, ka meie endi väljaannetes, vaatamata sellele, et tal puudub tegelikult igasugune kokkupuude Venemaa ning Ida-Euroopaga, kuhu ta erinevalt teistest Ühendriikide rikkuritest ka 1990. aastatel ei riskinud investeerida.
Aprilli lõpul esitles Donald Trump oma visiooni välispoliitikast. See ärritas ühtemoodi nii Ameerika liberaale kui ka neokonservatiive, kuna eelvalimiste edust joovastunud Trump hooples sellega, et heidab prügikasti kogu varasema Ameerika välispoliitika. Väliselt jääb mulje, et Trumpil, kel erinevalt tema konkurentidest pole eelnevat kõrge riikliku ameti kogemust, puudub ka igasugune arusaam välispoliitika toimimisest. Tema järgi tuleb välispoliitikas samamoodi nagu talle tuttavas kinnisvaraäris teha diile ning kui kokkuleppele ei jõuta, lähevad pooled lihtsalt oma teed. Lisaks teatas Trump, et USA liitlased NATOs ja mujal maailmas peaksid hakkama ise endaga toime tulema.
Kui Trumpist saaks president, siis oleks tulemus äärmiselt ettearvamatu, kui Trump, kelle peamine liitlane, nõuandja ja sõber on Trump ise, asuks tõepoolest maailma võimsamat riiki juhtima nagu oma isiklikku ärikonglomeraati. Selles osas võiks tõepoolest nõustuda nendega, kes on Trumpi ohtlikuks kuulutanud ja ennustavad tema välispoliitikale katastroofi.
Kuid olgu Trumpi ja välispoliitikaga kuidas tahes, kindlasti poleks tegemist Vladimir Putini sõbraga, nagu on Venemaal ekslikult loodetud. Et teada saada, kes Trumpile meeldib ja keda ta austab, tuleb tähelepanelikumalt jälgida, keda Trump kõige enam kiidab. Loomulikult pole see Putin, vaid ikka Trump ise.
Trump on kuulutanud kogu Obama välispoliitika põhimõtteliselt jamaks ning andnud mõista, et Ameerika Ühendriikide vastastega tuleks läbi rääkida ainult jõupositsioonilt lähtudes. Sellest tulenevalt võiks oletada, et kui mõnede, k.a Trumpi arvates «pehmost» Obama järgi tuleb Venemaad rahustada ning demokraatide eelvalimiste favoriit Clinton läheks selles osas eelkäijast kaugemale, siis Trumpi meelest tuleks üle käte läinud ja provokatiivselt käituvat Venemaad hoopis karistada. Olgu USA presidendiks Obama, Clinton või Trump, Putini-Venemaale see midagi head ei too.