Ajakirja Adbusters toimetaja ja kaasasutaja Kalle Lasn.

FOTO: JIM LABOUNTY/NYT/Scanpix

Revolutsioon on nagu 12-raundiline poksimatš ning alanud on alles teine raund. Occupy Wall Streeti liikumise algataja Kalle Lasn usub, et viis aastat tagasi Zuccotti parki kogunenud inimesed said osa maagilisest momendist, mille esimesi vilju on meil võimalik maitsta heal juhul kahekümne aasta pärast. Lasna intervjueeris Müürilehes Henri Kõiv.

Ajakirja Adbusters asutajat ning peatoimetajat Kalle Lasni võis vähemalt 2011. aastal pidada maailma kõige mõjukamaks eesti juurtega inimeseks. Vancouveris resideeriva ajakirja toimetusel piisas ühe uudiskirja väljastamisest, misjärel hakkas Wall Streeti südamesse massidena inimesi voolama. Lasni nime taha pookis meedia seejärel Occupy Wall Streeti liikumise asutaja tiitli, kuigi Zuccotti parki Lasn oma jalga ei tõstnudki.

Lasni ja Adbustersi viis aastat tagasi saabunud tähetunnile eelnes aastaid kestnud töö. Ajakiri arenes 1989. aastal välja infolehest, mis kasvas peagi üleriigiliseks väljaandeks, laienes seejärel üle kogu Põhja-Ameerika ning levib nüüdseks kõikjal maailmas. Ajakirja eesmärk oli selge algusest peale – seista poliitilistest ning majanduslikest jõududest tuleneva väärkohtlemise vastu. Lasn oli saanud seda tunda omal nahal, kui telekanalid keeldusid tema metsatööstust kritiseerivat reklaami näitamast. Adbustersi kollektiiv on pidanud seetõttu nuputama aegade jooksul oma tarbimisvastaste ning ökoloogilisust toetavate hoiakute levitamiseks originaalseid kampaaniaid, nagu «veganitossude» müümine või Buy Nothing Day. Lasn usub siiralt, et just Adbusters pakub lahendusi eksistentsiaalsele kriisile, mis maailma ohustab.

Kas Adbustersi fookus on 25 tegutsemisaasta jooksul nihkunud?

See on paljuski muutunud. 1989. aastal oli üldsus ökoloogilistest probleemidest veel väga vähe teadlik – räägiti peamiselt metsade hävimisest ning happevihmadest. Adbusters kehastas pikka aega selle mõtteviisi edastamisel suunanäitaja rolli. Globaalse situatsiooni halvenedes on hakatud tasapisi rääkima kliimasoojenemisest laiemalt. Ka meie oleme muutunud selle protsessi käigus vihasemaks ning teravamaks, näiteks oleme algatanud erinevaid eesrindlikke ülemaailmseid kampaaniaid. 25 aastat hiljem tunnetame, kuidas mitmed ideed, mida oleme propageerinud, on saavutamas laiemat kõlapinda, ning meie teemapüstitusi pole võimalik enam eirata.

Adbusters töötab paralleelselt kahel tasandil. Ühelt poolt organiseerite te suurt tähelepanu tekitavaid avalikke kampaaniaid, teisalt töötab ajakiri lugejatega ka väga isiklikul pinnal, mida signaliseerib Adbustersi alapealkiri «The Journal of Mental Environment». Milliseid meetodeid te vaimse keskkonna muutmiseks kasutate?

Päris alguses olime tüüpiline vasakpoolne ajakiri, mis oli täis esseesid. Vahetevahel ilmus mõni koomiks või mõtlemapanev visuaal, kuid me olime põhimõtteliselt traditsioonide kütkes. Ühel hetkel saime aru, et selline vorm ei tööta, ning hakkasime otsima viise, kuidas oma häält kuuldavamaks teha. Mõistsime, et selleks tuleb muutuda lugeja jaoks personaalsemaks ning intiimsemaks. See tähendab, et tõeline jõud ei peitu mitte faktides, vaid esteetikas. Meie jaoks on maailm esteetilises kriisis, millest väljumiseks tuleb muuta inimelu tooni, tunnetust ja meeleolu. Sellest arusaamast sai alguse esteetiline otsing, et leida vastus küsimusele, milline võiks tulevikku suunatud ajakiri välja näha. See on jätkuvalt käimasolev protsess, sest me üritame arendada iga uue numbriga sellist mudelit, mis jutustaks kaanest kaaneni ühte lugu. Lugu, mis kõnetaks lugejat väga intiimsel tasandil.

Adbusters kasutab suuri visuaale ning reklaamindusest tuntud tehnikaid, kuid edastab nende kaudu risti vastupidist sõnumit. Millest selline lähenemine?

Loomulikult leidub reklaamitööstuses väga võimsaid mõjutusvahendeid, mida on rohkem kui pool sajandit kasutatud. Ma töötasin varem Jaapanis turundussektoris ning tunnen neid tehnikaid läbi ja lõhki. Kui me Adbustersiga alustasime, siis mitmed meie kampaaniad ja telereklaamid tõepoolest lähtusid turundusloogikast, kuid praeguseks oleme liikunud sellest punktist kaugele edasi. Me opereerime esteetilisel tasandil, milleni reklaamitööstus kunagi ei küündi. Nüüdseks varastavad nemad hoopis meilt. Meie oleme trendiloojad, kes suudavad noorte inimeste kujutlusvõimet köita. Reklaamitööstus on seda tähele pannud ning hakanud meilt ideid varastama. Praegu tundub mulle, et reklaaminduses valitseb täielik peataolek – püütakse meeleheitlikult noorteni jõuda, nemad aga suhtuvad brändidesse ning reklaamindusse tervikuna pigem küüniliselt.

2011 oli Adbustersi jaoks kahtlemata kõige edukam aasta. Seda tänu Occupy Wall Streeti liikumisele, mis sündis Adbustersi kollektiivi algatusel. Tegemist polnud Adbustersi jaoks sugugi esimese kampaaniaga, kuid see läks viraalseks. Kas teil õnnestus tookord vajutada õigetele nuppudele või panite ennekõike ajastusega täppi?

Meie toimetus koosneb revolutsiooniliselt meelestatud inimestest, kelle eesmärk on revolutsiooniline moment ära tabada. Kui araabia kevad algas, siis meie jaoks oli see tõeliselt inspireeriv. Me mõtlesime, et kui revolutsioon on võimalik Egiptuses, siis kindlasti on see teostatav ka mujal. Juhtumisi oli see ka periood, mil noorte illusioonid olid finantskriisi järel purunenud ning paljud olid Wall Streeti ja ärieliidi peale vihased. Seega, aeg oli igal juhul küps. Kui me tulime välja ideega okupeerida rahvusvahelise kapitalismi süda ehk Wall Street, levis see kohe kulutulena. Seega, jah, sel hetkel tajusime me väga täpselt, milline on rahva meelsus.

Kui seotud oli Adbustersi kollektiiv Occupy Wall Streetiga pärast algset üleskutset?

Minimaalselt. Hiljem levis #OWS ka Vancouverisse ning ma olin veidi siinsete korraldajatega seotud, kuid keegi meie seast ei läinud Zuccotti parki. Tõsi, me olime sealsete inimestega ühenduses nagu ka mitmete teiste okupeerijatega üle maailma, kuid me ei pannud korraldamisel ise käsi külge. Sel ajal oli mul tegemist intervjuude andmisega – ühes kuus tuli anda iga päev kuus-seitse intervjuud. Isegi Jaapani ja Hiina ajalehed tahtsid teada, mis toimub. Me olime Occupy Wall Streeti jaoks justkui PR-meeskond.

Kas sa tundsid distantsilt vaadates, et hea protest läheb raisku, sest puuduvad konkreetsed nõudmised ning selge tegutsemisstrateegia?

Me andsime endast parima. Occupy Wall Streeti esimesel plakatil oli kirjas «What is our one demand?» (Mis on meie üks nõudmine?). Me saatsime korraldajatele kokku 20–30 läkitust, et nad tuleksid välja selgelt sõnastatud eesmärkidega, millest üks oli nn Robin Hood tax ehk väärtpaberitehingute maksustamine, mis oli meie hinnangul ideaalne nõudmine. Aga kui mitusada inimest koguneb parki, hakkab protest seal oma elu elama. Occupy Wall Streeti osalised lõid ise oma kultuuri ja asjaajamise viisi. Paraku oma algses vormis jooksis see ühel hetkel õhust tühjaks. Nüüd me üritame välja mõelda, mida teha järgmisena.

Occupy Wall Streeti tunnustatakse reeglina selle eest, et see muutis avalikku diskursust ning tõi lauale üha laieneva ebavõrdsuse küsimuse. Nüüd mil möödub varsti viis aastat #OWSi algusest, tasub küsida, millised on Occupy liikumise suurimad poliitilised võidud?

Revolutsiooniline muutus ei käi nii, et kuskil on mingi liikumine, mis saavutab kohe oma eesmärgid. See on aeglane protsess, mis võib mõnikord kesta aastaid. Ka kümne aasta pärast ei pruugi selle protsessi viljad veel nähtavad olla. Tihti eeldavad sellised muutused tervelt generatsioonilt poliitilist aktiivsust. Occupy Wall Street kuulub koos araabia kevade, Indignadose, Syriza ja Bernie Sandersiga ühte ahelasse, mis on aidanud kaasa noorte politiseerumisele. Meil õnnestus panna miljonid noored poliitikast huvituma, nii et mingil määral oli tegu vägagi eduka üritusega. Need noored, kes viis aastat tagasi pargis magasid, võitlevad nüüd selle nimel, et Sandersist saaks president, või loovad uusi poliitilisi erakondi, nagu Podemos Hispaanias. Järgmine katastroofiline moment, olgu selleks siis mõni loodus- või finantskatastroof, võib anda araabia kevade, Occupy liikumise, Syriza vms kaudu politiseeritud inimestele, kes on uute mudelitega eksperimenteerinud, uue võimaluse. #OWS oli üks oluline moment sündmuste ahelas, mis lõpeb mastaapse muutusega mõtteviisis.

#OWSi eeskujuks oli araabia kevad. Praegu näeme, kuidas vabadusliikumine on lõppenud mitmel pool kodusõja ja verevalamisega, mistõttu paljud analüütikud leiavad, et tugev türann on parem kui vabadest kodanikest moodustunud nõrk koalitsioon. Mismoodi sina neid sündmusi hindad?

Selline vaatepunkt on liiga lühiajaline ja mitte kõige produktiivsem viis araabia kevade tulemuste hindamiseks. Lähis-Ida riike on valitsenud aastasadu hõimujuhid või sõjaväelased. Araabia kevad ei saa seda korraga ja järsku muuta. Revolutsioonidel on tavaliselt mitu faasi. Pärast araabia kevadet andis võimult kõrvaldatud seltskond mitmes riigis rahvale vastulöögi, tulles võimule tagasi. Aga ma usun, et lihtrahvas tänavalt õppis midagi araabia kevade käigus. Nad said teada, et kui inimesed on piisavalt vihased, siis neil on võim oma liidrite kõrvaldamiseks. See julgustas rahvast. Aga tegu on mitmest raundist koosneva poksimatšiga ning varsti algab järgmine raund, kuid nüüd on inimestel võidukogemus olemas.

Tahriri väljakul, Zuccotti pargis ja Syntagma väljakul protestinud olid enamasti noored inimesed. Sa oled nende peale suuri lootusi pannud, öeldes, et meie planeedi tulevik sõltub põhimõtteliselt Y-generatsioonist. Kas sa arvad, et see põlvkond erineb oma mõtteviisilt ja käitumiselt varasematest?

Eks minulgi ole oma kahtlusi, kas sellel põlvkonnal on piisavalt julgust globaalse revolutsiooni elluviimiseks. Seepärast ongi araabia kevade ja Occupy Wall Streeti laadsed üritused väga olulised. Need on hetked, mil noored saavad kokku, tajuvad küünarnukitunnet, korraldavad arutelusid, suhtlevad isekeskis olulistel teemadel, hakkavad lugema raamatuid või Adbustersit. Selle käigus õpivad nad, kuidas olla muutuste elluviijad, kelle õlgadel seisab meie planeedi saatus. Aastatepikkuse ebaõnnestumise järel on mul tunne, et nende noorte inimeste eestvedamisel on tõepoolest midagi uut toimumas. Minu kontoris töötavad noored ei taha maja ega autot ega abielusõrmust. Nad sõidavad rattaga, elavad nutitelefonis ja suhtlevad aktivistidega üle maailma. Nad oskavad panna interneti enda kasuks tööle. Ma arvan, et noorte närbunud tulevikuväljavaated on kujundanud nende väärtushinnanguid teistsuguseks ja on lootust, et Y-generatsioon seisab oma ülesannete kõrgusel.

Samas öeldakse, et Y-generatsioon on liiga turvaline, küüniline ja muretu, st puudu on vihast ja radikaalsusest, mida tõeline revolutsionäär peaks evima.

Väga keeruline on tervet põlvkonda ühe mõõdupuuga hinnata. Iga generatsiooni hulgas on väga väike protsent tõelisi maailmamuutjaid. Mingil määral on see tõsi, et paljudel Y-generatsiooni esindajatel on vaoshoitud ellusuhtumine. Samas on nende hulgas ka intellektuaalselt väga sügavaid ja huvitavaid mõtlejaid ning radikaalseid aktiviste, kes on valmis võtma riske, et status quo’d kõigutada. Selles mõttes on Y-generatsioonil ülemaailmse revolutsiooni korraldamiseks täpselt samad võimalused kui varasematel põlvkondadel.

Sinu viimane raamat «Meme Wars» on adresseeritud majandustudengitele. Miks sa nemad oma auditooriumiks valisid?

Mulle on alati tundunud, et matemaatikal rajanev majandusteadus on oma olemuselt ekslik. Selle teadusharu aksioomid ning printsiibid on fundamentaalselt paigast ära. Kujundlikult väljendades on majandusteaduse puhul tegu varinguohus hoonega, mis tuleb laiali lammutada ja vundamendist alates üles ehitada. Majandusteadlased armastavad mõelda, et nad on teadlased nagu füüsikud või keemikud, sest nad vaatavad majandust analüütiliselt ning teevad oma mudelite põhjal prognoose. Ometi suutsid neist vähesed 2008. aasta majanduskriisi ette ennustada. Kui järgmine revolutsioon on veretu, siis see peab algama paradigmanihkest majandusteaduses. Meil on vaja, et tulevased majandusteadlased oskaksid rahavoogudele lisaks ka looduslikke ressursse mõõta, et nad poleks lihtsalt majandusteadlased, vaid nende tiitli ette saaks panna liite «bio-». Nad peavad oskama arvutada kliimasoojenemise, ummikute või happevihmade hinda. Kui majandusteadus suudab majandustegevuse negatiivsed aspektid oma arvutustesse kaasata, on tegu paradigmanihkega, mis muudab ka meie arusaamu progressist. Selleks peavad aga noored majandustudengid hakkama oma õppejõudude vastu mässama ning küsima valusaid küsimusi.

Sa oled läinud isegi veel kaugemale ja maininud, et ratsionaalsusel põhinev Lääne mõtlemine on jõudnud oma haripunkti ning tekkinud segadusest väljumiseks tuleks meil pöörata oma pead Ida poole. Kas sa saaksid seda mõttekäiku selgitada?

Kui ma rääkisin ennist esteetilisest kriisist, siis sellest väljumiseks peab toimuma toonimuutus mitmes valdkonnas. Mõnel pool on see juba alanud, näiteks maskuliinsuse asendumine feminiinsusega. Samasugune muutus on Läänele omase mõtteviisi asendumine Ida omaga, kristluse asendumine islami ja teiste animistlike religioonidega. Samuti hakatakse vaikselt aru saama, et instrumentaalne ratsionaalsus, millel baseerub majandusteadus, pole alati kõige parem viis probleemide lahendamiseks. Ma arvan, et üheks keskseks toonimuutuseks on ratsionaalsuse asendumine intuitiivse mõtlemisega, kus on rõhk emotsioonidel ja empaatilisusel.

Paar aastat tagasi esinesid sa eesti dokumentaalfilmis, mis kandis tabavalt pealkirja «Okupeeri oma müür». See film lõppes minu arvates suhteliselt täpse tähelepanekuga, et esmalt tuleb meil okupeerida müür oma peas. See tähendab, et me oleme tänu meediale, haridusele, perekonnale ja sõpradele justkui programmeeritud mingit pidi mõtlema. Nende abiga on kerkinud barjäär, mis takistab meil esitamast õigeid küsimusi või jõudmast õigete vastusteni. Kuidas peaksime selle barjääri meie sees lammutama?

Mul on tunne, et kriis, kuhu meie maailm suundub, sunnib meid mõtlema. Araabia kevade ning Occupy Wall Streeti sarnased poliitilised liikumised on momendid, mille käigus inimeste mõttemaailm avardus. Samamoodi võib inimesi mõjutada Adbustersi lugemine, sest me üritame täita iga numbri uute epifaaniatega.

Kuidas Eesti eespool mainitud toonimuutustega suhestub?

Kui Eesti taasiseseisvus, siis võeti uus kurss ja see oli Eesti ajaloos oluline moment. Seejärel hakkasid eestlased ajama taga Ameerika unelmat ning hüpati pea ees kapitalistlikku ihademaailma. Praegu ma ei taju, et Eestist midagi huvitavat oleks tulemas. Ma olen teinud Adbustersit 25 aastat ja selle aja jooksul pole Eestist tulnud midagi sellist, mis vääriks ajakirja panemist. Kusjuures ma olen püüdnud sellist materjali spetsiaalselt otsida, sest Eesti on siiski mu sünnimaa. Kui ma ise Eestit külastasin, siis lootsin, et see viib mind kokku oma juurtega ning on selles mõttes võimestav ja inspireeriv kogemus, kuid ma olin Eestis väga pettunud ja mulle tundus, et riik on võtnud tugevalt parempoolse ja natuke isegi fašistliku suuna. Ma küsin endalt, mille eest Eesti praegu seisab, kui arvata välja see, et ollakse interneti kasutamise poolest esirinnas. Eesti on oma arengus punktis, kus on vaja tulla välja millegi intellektuaalselt paeluvaga, mis aitaks lahendada maailma ohustavat eksistentsiaalset kriisi. See on suurepärane näide rahvast, kelle mõtteviisi ja meelsust tuleb muuta. Eesti vajab oma Indignadost või #OWSi, mis tekitaks noortes erutust.

Sinu diagnoos peab kindlasti paika, kui võrrelda Eestit Kanadaga, mis sai hiljuti värske peaministri, keda paljud toovad 21. sajandi poliitikutele eeskujuks.

See, mis juhtus Kanadas, peab juhtuma ka Eestis. Meid juhtis kümme aastat parempoolne Harper, kes õõnestas selle aja jooksul rahva moraali ning intellektuaalset võimekust, muutes noori poliitika suhtes pigem passiivseks. Ta oli must pilv, mis rippus Kanada kohal. Järsku ilmus välja see noor tüüp ja kohe muutus Kanadas toon. Me räägime kogu aeg toonist! Võib-olla järgnevate aastate jooksul peame Trudeau’s pettuma, sest ta hakkab tegema rumalaid otsuseid, mida poliitikud reeglina teevad, kuid vähemalt praegu on see suurepärane näide sellest, mida toonimuutus võib riigiga teha. Sama vajate ka teie Eestis! Noort juhti, kes oleks võimeline kogu rahva meelsust muutma ning panema noori taas rohkem geopoliitikast ning globaalsetest probleemidest huvituma. Eesti ei saa jätkata saarena maailmas.

Samas on Eesti praegune peaminister üks Euroopa noorimaid, kuid paistab, et ta pole võimeline sellist toonimuutust ellu viima.

Alati, kui ma kuulen näiteks teie presidenti rääkimas, närib mind kahtlus, et Eestis on peidus väike fašistlik varjukülg. Ma näen teid endiselt koos Ungari ja Poolaga osana Ida-Euroopast, st Eesti ei suuda ülejäänud maailma positiivsel viisil kõnetada. Eesti on poliitiliselt valel pool rindejoont ja teil on tarvis noort ja värsket liidrit nagu Trudeau, kes suudaks riigi tooni muuta.

Järgmisel aastal on tulemas presidendivalimised Ameerikas. Sa mainisid põgusalt juba Bernie Sandersit. Mis sa arvad, kui tõenäoline on, et seal toimub toonimuutus?

Erinevalt Ameerikast on Eesti väike riik, mis suudab vajadusel ühtselt tegutseda ning poliitiliselt kannapöörde teha. Ka Kanada on selleks võimeline. Ameerika oma 300 miljoni elaniku ning korporatiivse poliitsüsteemiga on teistsugune. Seal on igasuguse muutuse esilekutsumine keerulisem, kuid vähemalt on sellega algust tehtud. Aastaid on olnud USA presidendivalimistel demokraadid versus vabariiklased, kuid mis toimub tänavu?! Trumpist ja vabariiklastest ma ei räägigi, kuid ka vasakul tiival on nooremad valijad otsustanud toetada Sandersit. Ma siiski arvan, et vähemalt sel korral läheb kõik veel vanaviisi ja Clinton võidab valimised, kuid maailmas toimuv on põhjustanud poliitvälja mõlemal poolel korraliku raputuse. See võib tähendada, et tulevikus saab ehk keegi Sandersi sarnane tõepoolest presidendiks.

Paljud peavad postkapitalismi mõistena ideaalseks tühjaks tähistajaks, sest meil puudub oskus mõelda väljaspool kapitalistlikku paradigmat. Me kõik kanname ninal turukapitalistide prille. Millisena näed sina tulevikku? Millal me oleme võimelised need prillid eest võtma?

Maailm on olnud pikka aega turujõudude kütkes, ilma et me oleks kapitalistlikku süsteemi eelnevalt üldse küsimuse alla seadnud. Alles nüüd hakkavad küsimused esile kerkima. Selle näiteks on ka hiljuti lekkinud Panama paberid. Järjest enam mõistetakse, et kapitalism tähendab muu hulgas ka seda, et käputäis ultrarikkaid peidab oma sissetulekuid maksuparadiisidesse. Ma arvan, et kapitalismi õõnestatakse järk-järgult. Järgmise finantskriisi järel muutuvad mitmed kapitalismi reformimiseks välja käidud ideed taas aktuaalseks, nagu Robin Hood tax. Siis jõuab ka 99% vs. 1% debatt reaalsete tulemusteni. Tekib teistsugune kapitalism, mis põhineb oma olemuselt endiselt turusuhetel, kuid kapitalism muutub selle käigus inimnäolisemaks. Turgudel hakkavad kehtima hinnad, millesse on arvestatud iga toote puhul ka ökoloogiline kulu või kahju. Sellises turusüsteemis on kõik välised tegurid, mis kapitalismiga kaasnevad, hinna sisse arvestatud. Seega pole tegu lihtsalt rikastelt raha kantimisega, vaid majandussüsteemi teoreetilised alused peavad selle käigus muutuma. Ilma nende süstemaatiliste muutusteta suundub meie planeet pimedasse ajastusse, mis võib kesta väga kaua.